ühe lõpp on teise algus.
ma olen nüüd Tartus ja siin on päris külm. päev-päevalt läheb krõbedamaks. jaa. tuju on hea. lootus- ja ootusrikas. hea meel on.
aastavahetus oli unelm. tükk tüki ja juuni juuli haaval olen Trummide suvemajasse Tummelkal kiindunud. nüüd oli mul seda esimest korda talvel koos Elsa ja Imariga külastada.
jonnakad ahjud ja veekalkveil silmadega aknad. hubane köök ja suur tuba.
pärast VÄGA veidrat unenägu (nagu nad mul viimasel ajal juhtuvad olema) ärkasin, köhisin ja kurk oli paisunud ja ninakoobas ka. tavapärane. tegin õues tiiru suhkrukrõbisevas lehevarises. härmatis, tõepoolest. ma ei arvanudki, et tali taeva peaks jääma. tõime puid, tegime tuld; raadiost tuli sinine doonau ja veekeetja vilises rahulolevalt. siis jälle.. laisklesime. kuni tuli aeg minna Plaanilt bussi peale, olin ainus reisija. väga hoolikas bussijuht oli, püüdis graafikus püsida. peatus tühjades peatustes paar-kolm minutit. veits.. awkward.
läksin Plaani bussilt koju ja pakkisin helikiirusel asju (loe: viskasin dramaatiliselt kõike vähegi vajalikku-meeldivat kotti), istusin Kata autosse ja sõitsime Tartu tantsuklubisse. seal oli kuidagi eriliselt tore seekord. palju mängijaid ja palju tantsijaid. sümboolselt tõmbasin kohaanuška viimase akordiga karmoška vasaku käe rihma katki.
ja nii nad tapsid meie ferdinandi.
(august von kilu)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar