kaisaaa kassa teadsid et ma püüdsin draakoni kinnnnni

panin just ülemise korruse ahju küdema. veel ei praksu. aga ei kontrolli ka, sest nõme oleks peale käia. give it some personal space yo.

kuulan nostalgitsedes ed sheeranit. viimase nädalaga on mu enesetunne kõvasti parem. ma olen tõesti.. puhanud. võib täheldada ratsionaalsemat mõtlemisvõimet, rahu, silmad läksid ka jälle rohelisemaks.
käisin Hebo pool Kärgulas.. ma pole ammu uutes kohtades käinud. metsatukk ja pimedas bussisõit on võidukombo. arutult naljakas on mõelda, kui palju eestis selliseid käänulisi kruusateid ja kaheks (aga tegelikult neljaks) jaotuvaid põldudevahelisi ristmikke täiesti salajases, ainult siseringile mõeldud kohtades on.. ilus, ilus. raiesmike ja unustatud majade ja heinaga. hein on pühadejärgselt väsinud.

pärast öist uinakut läks valgeks. kõik oli jälle uut nägu. aus mets. ma liigutasin oma käega tervet mändi. ta oli kuidagi maani pikali painutatud, aga polnud veel taljest murdunud. ma siis juhtisin seda natuke aega. nii palju rõõmu. puude vahel jalutada oli nii hämmastavalt vaikne. kontrastid rubriigist tartu/võru ja siis omakorda võru/kärgula. ükski lind kah ei laulnud. jõulurahu. päris oma teekonna alguses nuusutasime jõge ja piidlesime mingit naabruses seisvat maja (mis olevat kunagi mõisateenijate peavarjuks) ning läksime ühest suurest mäest üles, ent tast alla me pärast enam ei tulnudki. muidugi mul jõudis vahepeal suunataju kolm kukerpalli teha (millest me üldse räägime, tegu on inimesega, kes neli suve tagasi sihikindlalt pärast kondase keskusest väljumist esinemispaigaga vastupidises suunas liikuma hakkas, sihtkoht oli u ~300 m kaugusel)
hebo arvas, et ilm on kuidagi õnnetu. või kurb. või midagi sellelaadset (tavaliselt üks ei välista teist). noh, oli. kui päike oleks oma kiiri üle teeklibu laotanud, siis eks ikka vist oleks olnud rõõmsam. aga ma ei jõudnud sellele vähimatki tähelepanu pöörata, sest nii hea oli lihtsalt. selline vaikiv ilm. emotsioonitu. lihtsalt, "olen siin ja olen olemas, praegu on valge, tule välja, tuulenatuke on ka, kapuuts pähe agasiismaikuulemidaheboräägib ja tee üks tiir ja siis võin pimedaks minna"-ilm.

 kohtasin väikeseid lapsi (paljulaulvaid) ja miskipärast ma neile meeldisin. siis nad hakkasid mulle ka meeldima. ma pole ammu nii palju legoklotse korraga näinud. muidugi tahtsin ka kohe. need olid mingid edasijõudnute klotsid. süsteemidega värke sai kokku panna.
päris lapsed olid, rikkumata. joonistasime ja ehitasime. programmist ei puudunud ka Priit Pärna multifilmid.. (suuremal või vähemal määral Heboväliste >:) laste osalusega). sõitsime õhtul Vana-Koiolasse Ojari Triinu juurde, kes kodus tantsuklubi pidas. mul oli au olla esimene pärispillimees, kelle karmoška järgi esimesed tantsud tehti. ja noh, eks lõi mingi ujedus kah kaela. teatud tegelaste kohalviibimisega kaasnev. õhtu jätkudes läks natuke kergemaks. ükskord olen julge. ma imestasin, kuidas nii palju inimesi ühte tuppa liiklema mahtus. kolonntantsude tarbeks pöörati rivi kuigiviisi diagonaalis üle toa, nii et äärmised jõulukuuse sees taidlesid. aga keegi ei kurtnud ruumipuuduse üle. miks olekski pidanud. hämmastav kompaktsus. väga lahe pidu. nagu vana-koiola oma Gikši, aga natuke väiksemates mõõtmetes. autosid oli küll korralikult hoovi peal. normaalne simman.

mulle anti üks väga lahe raamat ka. koju jõudes lugesin ta risti ja põiki läbi. sai korralikult naerda tõestisündinud bussilugude üle.. ja tuttavlike olukordade, mis võrokõisile iseloomulikud. Heli Laaksoneni ja Jan Rahmani "Maapuupäiv" (edelasoome murre meets võro keel, kõik kirjatükid olid kahes keeles). täna, detsembrikuu viimasel pühapäeval küpsetas ema pannkooki ja mina lugesin talle neid jutukesi sealt ette. lihtsalt lõkerdasime laua ääres. vanaemal hakkas teises toas imelik.

mmmm. ja nüüd tuleb Tummõlkas aastavahetus.
kohe proovin selle tee ka ära, mis hea Hebo mulle tõi. :)