ikka ikka

no vaata aga vaata, kirjutasin mingi mustandi siia septembri alguses. viin tänase kirjatöö igatahes lõpuni.
tekkis enne tunne, et tahaks midagi kuhugi klaviatuuri teel kallata, tahaks seda vana head blogi kirjutamise tunnet. ilmselgelt on vahendid kuidagi teisenenud, sotsmeedias räägitakse küll pikemad lood videosse, aga oma tutvus/jälgimisringkonnas (õõh kui kriminaalselt see kõlab, hakka või menetlema) ei ole ammu mingit blogielu märganud. võtab ju selline mahaistumine ja kirjutamine natuke süvenemist, ja see võtab aega, ja aega ju ei ole. 

käisin hommikul teraapias. mõtted: juhus. ebaõiglus. siis edasi mõtted: komplekstrauma väga levinud. väga okei. nii on praegu. kui ameti poolest on jube palju suhelda ja vahendada vaja, siis tihedamatel perioodidel võin end ärevushoogudega (ühe päeva lõikes) täitsa ära kurnata. kikivarvul käimine teise inimese reaktsiooni hirmus vallandub vaat et iga asjaajamisega. varem ma seda lihtsalt ei märganud, see oli lihtsalt reaalsus. paraku abistavaid tööriistu sellega toime tulemiseks vähe. midagi ikka leiab. ja siis see kleepuv kahetsus, mul on seoses teraapias üldse-rääkima-hakkamisega mingi pikem ülejagamise periood, kipun inimesi surnuks rääkima. edasi mõtted: nii on praegu.

ja siis satun teinekord kellegi otsa, kes tundub oma olemuselt, põhimõtetelt, vaimse hügieeni plaanis lihtsalt nii teises kohas - ma ei ütle, et "tal on parem", vaid et ma näen kohe tema jutust, et tema närvisüsteem töötab täiesti teistmoodi. võib-olla märkan seda tingimata inimeste juures, keda ma ka palju ei tunne - on nii uudne kogemus näha kellestki ainult fassaadi. ja veel millist, eksole. ja siis on kaitsevalmidus ka kohe. uusi tutvusi on viimasel ajal päris vähe, ja seda tihedamaks hüppab tähelepanu, õieti TähelepanemisSündmuste Jada, kui mõni uuema näoga vestlema hakkan. kõik mu erinevad kaitsed, püüded kontrollida olukorda, et jumala eest mitte saada möödaminnes valesti mõistetud, on uskumatul tasemel ikka. vestluse sees kahetsemised, et mingit teemat avasin, sest "ta ilmselt ei näe seda nii või ei mõtle samamoodi", ja mul on ju vaja kindel olla et ta "mõtleb samamoodi ja saab TÄPSELT ARU sest inimkogemuse juurde ei kuulu lai empaatiaspekter läbi erineva kogemuse vaid kõik on mustvalgel skaalal naguuu ahh???

aga vist ikka järjest enam suudan omaks võtta kõike seda, kes olen, süda rindu ja.
viimasel ajal nii ulmeliselt palju ekraani. juba bloggeriaknas viibides on väike elevuslik nostalgiatundeke.

sürr, kui lähedal loni kontserdid juba on. on päris mitu asja, mille esitamist ootan väga. 
tule ka! piletiddd
 

*

 vau siin on see postitus et

koroona sai mind kätte pärast 2 aastat puiklemist.
ja kui haledaks see teeb, mmmm, nii hale on olla. igas asendis hale meel. kõik suhted on ebastabiilsed. (kõik redelid on tagurpidi??)

talisiplus oma täies ilus.

tähtis

tähtis on murduda õigest kohast, et lihtsamini kokku kasvaks.

otsin seda kohta tikutulega taga. leian ka. mikropraod mitmes kohas. füüsiline valu ikka sealsamas, aeg-ajalt. avastamine ja usaldamine. arusaamine, et see ongi minu elu. see, mis oli mõeldud mulle ka siis, kui 4. klassis chrono triggerit mängisin ja sittagi ei teadnud armastusest ja egost ja sellest et viiuldaja katusel on nii kurb film.
ja et paratamatult on kompromissid kõiges, mis ma ette võtan. ja paratamatult ma ei saa võtta vastutust kellegi eest peale iseenda. 3(oi). leida viis olla pehme aga mitte valus, leida viis olla pehme, aga võtta see vastu uue otsusena, mitte puhtalt igatsusest. ollagi pehme nagu on mind õpetatud, nagu keegi on kutsunud ja seadnud selle võime üldse inimese sisse. 

sain täna astuda täiesti puutumatu lume peale päris palju, ülemiste jaamas sellest vahvast labürintteest alla liikudes. tuisuvaalud. päevauni kaks päeva järjest, õieti et eile oli õhtuuni - uinak enne magamaminekut. magan, järelikult olen olemas. noh, ajurakud, näidake, et teil on kolm pulka täis. mina olen valmis. tartu-unelm lõppes oma talvevaheajaga ära. venimine ja magamine, välja puhkamine. muidugi tõmblemine ka, aga peaasjalikult puhkamine. 

ja sinu usaldamine.

aitäh sulle. 

mm

 2022. selline arv siis. ja selline olemine. kuidagi hell alati iga aasta alguses, teades, et jaanuar on kõige melanhoolsem kuu. või kas on? äkki on mul lihtsalt harjumus teda nii näha - hetkel küll 1. jaanuari kõige trööstitum slaid kodutänaval - sulalume peale langenud natuke värskem vaibake (öösi), et natuke ilusam välja näeks. väike pingutus taevase taadi poolt, kuidagi armas.

aasta vahetumise järel tuleb alati suht ruttu otsa eluaasta vahetumine. rebid ühe vihikulehe ära ja tuleb uus asemele. ruuduline. jooned hurjuhh. eile rääkisime joosepiga sellest, kuidas elu mängukoopa ja newgroundsi ajal oli... vähem ärev? need keskkonnad olid ka sotsiaalmeedia, aga teistmoodi. ta oli ikkagi mäng. ma ei jõua ära öökida, kuidas reklaam töötab praegusel ajal. aga mida ma igatsen, on see uudishimulik tunne ja kohalolu neist aastatest. okei, okei, ma olin laps ja ei pidanud mmm muretsema paljude Täiskasvanuasjade pärast, nagu praegu, aga lihtsalt vähem müra. ja ma tean väga hästi, et saab piirata igasuguste asjade kasutamist, mm. lihtsalt tundub naljakas aeg praegu, mingi paikaloksumine - aga palju segajaid on, ja tulebki sõeluda välja midagi. midagiskit. hindan mingit rahu rohkem kui kunagi varem.

uusaastalubadusi ei anna, lihtsalt prooviks jätkata mingil rahunemise rajal. tahaks pikaks venitada ja laotada nahkhiire kombel nelja kanti üle toa ennast. mõtlen akadeemiliste kohustuste peale hetkel ja need jätavad külmaks. küllalt inimlik vist, et kohustused kipuvad külmaks jätma. paljud asjad jätavad soojaks ka: kallis kaaslane, kodulinn, lauapealne kuusk (kui see juba jõuab uude aastasse, on tal teine mekk küljes, mingi jõulumälestuse mekk, abba-happy-new-year-mekk), mingi aimdus oma põlvnemisest, tänulikkus esivanematele. kõigile eelmistele kaisadele, kes olen olnud.

inimestele, kes taipavad jäädvustada. paul mccartney (issand, see uus biitlite dokk).

aga sama soojaks jätab ka kibe lein, aastatekaupa turvalisusest väljakasvamine (et siseneda uutmoodi turvalisusse! enda loodusse. mis on ikka küllalt võõras riik), minevikust eemalolek. millelegi lähemalolek. millele? sellele, et mul oleks okei inimeste seas olla, suhelda, usaldada. abstraktne. jõuab. 
inimesele harilik põgeneda.

mu pinnakaap on minu arm ja tahan puhata

pidu ja pilli xoxo

mm

"In other words: if you can't do what you long to do, go do something else. 
Go walk the dog, go pick up every bit of trash on the street outside your home, go walk the dog again, go bake a peach cobbler, go paint some pebbles with brightly colored nail polish and put them in a pile. You might think it's procrastination, but - with the right intention - it isn't, it's motion. And any motion whatsoever beats inertia, because inspiration will always be drawn to motion."

elizabeth gilberti "big magic". jõuan lõpuni ja ilmselt alustan uuesti. kohe. 
pikalt kodust ära oldud, sügisel tuleb igalt poolt kokku riisuda ja kraapida tundeid ja muljeid, karget õhku, tüma maad ja ridu ridu ridu

tarkusePÄEV

esimene päev üliõpilasena tallinnas ja muljed on ohtrad. muidugi juhtub kohe palju põnevaid asju ka, nt minu ihusilmade all toimub trammi elustamine. ja siis see loomulik karisma, mis sunnib mind igas olukorras pigem olema valmis pensionäridega suhtlema ja vaat et ise vestlustki alustama (kui keegi mulle kasvõi korra silma vaatab) tegi oma harilikku asja jälle. ehk siis - vaatan mina vasakule, jap, tramm on tulemas. olen valmis paari sekundi pärast pardale astuma. aga... sõiduk ei jõua ette. vaatan siis uuesti vasakule: tramm täpselt sama koha peal. midagi häda. nojah. ootan kultuurisündmust peatuses, hakatakse seal siis nihelema ja püsti-istuli-siblitama. minu kõrval samuti üks vanem daam tõuseb. manan juba oma uudishimuliksõbraliku näo, kui tramm libiseb ohutuledega peatusesse, inimesed näpivad ukseavamisenuppe, aga uksed ei avane. daam minu kõrval hurjutab trammijuhti: NO TA VÕIKS Ju ÖELDA, KuI KAuA TA KAVATSEB SIIN MÖKuTADA!!! kohkusin veidi ja mõtsin ok siin veidi hardkoor pensionärid kes karastunud tihedas liikluses ja karges meretuules

-----

sellise lõigu kirjutasin 1. septembril valmis. täna on see tunne. et. 1,5 h und on selgelt liiga vähe, aga mingi hea tunde pealt liigun edasi. tallinn on veider kontseptsioon jätkuvalt. pole valesti või halvasti midagi. natuke ei žongleeri kohustusi ära, nädalavahetused täis ja täis. aga kõik on täiesti suurepärane. täitsa mina on olla! eriti pärast (akustilise!) tõukeka pealinna toomist. vuran mööda punaseid rattateid ja olen äärmiselt märgatud. marvan.

kui kerge on kerge süda

kui raske on raske

?? 

suured ja väiksed pilved ja üks käsi sealt pilvevahu vahelt, mis õrritab nõudepesuga. ja ma järgnen. ja hakkan küürima suuri ja väikseid kausse. 
olmet niigi kaua juba edasi lükatud, lähme vaatame otsa talle