kui raske on teha koostööd. kui lihtne on tõlgendada asju enda mätta otsast, reaktsioone-läbirääkimisi karta karta karta. ja mida rohkem osapooli (osakolmandikke?? osaneljandikke??) ühe või teise küsimusega seotud on, seda segasemaks lähevad jõujooned ja otsused minu peas. see vist on ja jääb (?) asjaks, mis mind kõige rohkem üllatab. tundub lihtne ajada nägu virilaks ja otsustada, et need suhtlemise/juhtimise/koostöö-teemalised eneseabiraamatud töötavad nendel inimestel, kelle emotsionaalse intelligentsuse stardipakett on juba kuidagi tunnetuslikult teistsugune: võidab see, kel on kõige rohkem turvalisi kogemusi, korduva praktika käigus kindlalt kätte õpitud kindlustunne. aga reaalsus on ju see, et igaüks teeb, mis oskab, ja vastavalt sellele kas naudib oma elu või mitte. kannatusi on mõlemas variandis niikuinii küllaga. #filosoofiaminutid
kasvan ja elan ja tunnen oma maiseid rõõme, näiteks seda, et vist olen mingis eelisseisus, et eile välja tõmmatud tarkusehamba haav mulle täna mingit valu ei teegi (ptüiptüiptüi), viimase valuvaigisti võtsin eile õhtul. aga kindluse mõttes olen toidulauda ühekülgsena hoidnud: vedelad asjad, pudingud, kodujuust, toasoe kohuke (suht hea bändinimi), smuutisõõmud... jah, magusatest asjadest hakkab rõve. alternatiiv: salvesti köögiviljapüreesupp. suht halb oli :(( muidugi oleks tark siis panustada ise supikeetmisesse toorainest - aga dramaatiline hambataolek tekitab vajaduse (õigemini naudib ettekäänet) laiselda :)))
*/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar