lambi

 kui ma kuskil loen väljendit "reaching out for help", siis suht piltlikult see kangastubki mulle nii - olen kuskil, käsi pikas. tavaliselt käsi pikas kõrgele üles, ise vööni vesiliivas või muus taolises. aga kelle poole siis see käsi sirutub? 

ega vahet ei olegi, selline üldine hädakisa ehk illustreerib seda. nii raske on paraneda mineviku mustritest. ja ongi, kaks sammu edasi ja üks tagasi kogu aeg. ma tean, et olen tohutult privilegeeritud, et mul on nii palju, mille eest tänulik olla (olen ka). et mul on võimalik oma vaimse tervise eest hoolt kanda professionaali abiga. aga ometigi ma märkan, kuidas ma võtan oma vanemate toksilisi mustreid endaga kaasa ja ma ei soovi seda. peab nii-nii teadlikult tööd tegema. 

lähisuhted. töösuhted. igasugune kontakt teiste inimestega ja välgukiirusel ma olen mingis lapsepõlve kogemuses, ebaturvalises olekus. ma tahan minna kuhugi viljandi ringristmikust edasi  v a l d a,  kus on suur põld vms tükk porist maad. et maandada. soovin, et see kõik oleks nii lihtne. soovin, et põlvkondade vahel oleks kombeks ja tavaline jagada koogiretseptide ja "kuidas-riietelt-plekke-välja-saada"-teadmiste kõrval ka tööriistu vaimse tervisega tegelemiseks. kui väga ka ei sooviks, siis kiireid lahendusi ei ole üldse. mõni päev on jumala okei. aga praegu olen kuskil oru põhjas omadega. ja kuidas ma selle peale vaatan - tegelikult hästi, seal on väga õpetlik olla. kui nii palju haiget ei teeks kõigi hirmudega silmitsi seismine. nende hirmude endale tunnistamine. mingite fantaasiate ja unelmate räige blokkimine ja ka nende kartmine, tegelikult. miks üldse oma teadvust teadlikult blokeerida, miks vältida nii loomulikke asju, mis võiksid hoopis aidata hirme vabastada. või kuidagi end teisiti mõista. noh. eks mingiks hetkeks viskab enda mõistatamine jms kopa ette ka ja läheb jälle automaatpiloodi peale. aga samal ajal teevad needsamad hirmud ja mustrid ajukeldris trenni. pumpavad.

kusjuures füüsiline treening tõesti on palju abi pakkunud. pumpan kodus. jah, ma ei häbene seda ka enam. mingi tohutu vaimne blokk on olnud füüsilise treeningu teemal terve elu, kuna lapsepõlves oli null positiivset kogemust spordis. post-soveti võistlemise ja kitsehüppe vaib, issand jumal, ma olen seda siin blogis küllalt kajastanud. täiega vabastav on nüüd teha trenni, mis endale meeldib. natuke endorfiine kõrvale panna, mitmeks päevaks jagub. lihaste arendamine on ka samm-sammhaaval tegevus, miks siis oma käitumismustrite muutmise pärast muretsen? miks mulle ei tundu loogiline, et need ka aega võtavad? reaalselt aastaid. jõuan jälle järeldusele, et me elame nii kiirete ja lihtsate lahenduste ajas. et nii ootuspärane on seista silmitsi probleemiga, siis guugeldada vastus ja siis teha.

aga kõigest hoolimata nagu ma näen päris palju lootust. lihtsalt nii kuradi magus on istuda selles haletsuse loigus vahel, kuigi tundub et sellest haletsuse loigust eraldub üks teine loik, kus ma juba kah istumas käin - ehk on see mingi tarkuse loik, mis pole kuidagi nii positiivse ja kiiduväärse ja tublitüdruk konnotatsiooniga nagu varem. elutarkus? enda haldamise võime? egost eraldumise jõud? istun iseenda pea kohal pilve sees ja sülitan sealt loigu sisse. tilk tilga haaval. mõnikord lendab mõni hammas ka kaasa. see covidi pask jms on väga soodne aeg oma sisemise lapsega tegelemiseks. sest sa näed teda igal pool. sest sa oled tegelikult päris palju kohal, või vähemalt leiad tõenäosusi kohal olemiseks, isegi kui sa pole kohal. ma suudan päris sageli oma emotsioonidest või mälestustest kõrvale astuda ja olla endale hea lapsevanem ise selles hetkes. suudan täita enda vajadusi. aga kurbuses või kaootilisuses on mingi nostalgia või turvatunne. mida võib ka kogeda, võib vabalt lihtsalt istuda ja kurb olla. aeg-ajalt. eriti kui seda pole lastud varem teha. aga kuidas seletada oma lähedastele, et "oota ma ei saa praegu, ma olen kurb". äkki isegi tahan nutta. kuidas teha selgeks, et see pole üldse nendega seotud, et mind pole tarvis lohutada, et ma niiväga janunen selle üksi kurbuse kogemise järele. sest ma tean, et ma oskan teistmoodi kogeda nüüd, et ma ei lähe ohvrirolli kohe, et ma lihtsalt nagu olen seal olemas ja lohutan iseennast. 

üksindus on suht hea praktiline variant.

siis teine asi. (nagu see eelnev oleks olnud kõik üks asi :DDD)
suur what if. mis siis, kui kõik, mis ma eelnevalt olen teinud või olnud on lihtsalt mingi konstrueeritud asi. et selles on vähe mind ennast, kuna ma pole end väga tundnudki, kuna ma olen nii tugevalt oma reaktsioonide ja ego mõju all. sest ma pole suutnud traumasid sõnastada, sest ma olen olnud mingi perfektsionismi ja õigluse ori, nagu reaalselt - kui palju ma vaidlen viimasel ajal inimestega nii, et ma poole vaidluse pealt saan aru, kui rumal see on. lihtsalt tahax vaielda. see hirm, et oot, ma pean ikkagi võitma, sest siis ma kuidagi kehtestan ennast. nui faking neljateistkümneks. ma pean nö võitma. isegi kui vaidlused ei ole sageli algatatud mingi vaidlusena, kui ma tekitan ise väikestest asjadest vaidlused. see on järjekordne märk sellest, et mu sisemine laps on suure stressi all, et ta on reaktiivne, et ta vajab mind.

ja ma pean talle olemas olema. nii väga pean.

ma saan ise ka aru, mis veidraid maske ma ette panen. nagu täiega jäljendan seda, mida lapsepõlves näinud olen. konflikti vältimine iga hinna eest. enda vajaduste alla surumine. impulsiivne koristamine, kui tunnen end kurvalt või halvasti (mis värk nagu SELLEGA on? tegelikult päris levinud toimetulekuviis). ja nii edasi. ja nii edasi. ja nii edasi. tegelikult väga ilus vaatepilt, nii palju võimalusi arenemiseks, nii palju asju, mida märgata, erinevaid viise, kuidas sisemise lapse haavadele tähelepanu pöörata, talle olemas olla. 

aga nii palju tähelepanu kõrvalejuhtivaid tegureid on. näiteks sotsiaalmeedia, mille sõltuvusega ma nii kaua juba maadelnud olen ja suht okeilt läheb, on olnud paremaid hetki, aga nutitelefonist loobumine oli ikka väga hea otsus. nagu kõige praktilisemas mõttes. sellesmõttes on ka väga kodune ja nostalgiline jälle blogi juurde tagasi pöörduda, sest siin saab pohhuilt tekstimassiivi kütta. mulle isegi meeldib see bloggeri perversselt kangekaelne hall taust tekstikasti ümber. nagu nii hea lihtsalt. keskendumine lvl 81.

mida ma siis soovin. ma sooviksin nii väga kirjutada. rohkem kirjutada, isegi mitte ei pea ma silmas muusika kirjutamist, aga just teksti kirjutamist. ja lugemine toidab seda panka nii hästi. ja mul tekib enne lugemist juba sageli mingi ärevus, et ma kardan, et ma ei suuda keskenduda. mul reaalselt piinlik enda ees. ma kardan seda piinlikkust tunda. 

mida ma veel kardan. no kõige rohkem kardan seda, et nüüd, kui ma tean, et ma pole peast segi - et need impulsiivsed koristushäired jms on puhtalt lapsepõlves nähtud mustrite jäljendus ja täiesti seletatav nähtus - nüüd ma lihtsalt kardan, et mul pole piisavalt jõudu ja järjepidevust sellega võidelda. sest mmmm love that dependence/incompetence schema. (ja muidugi on ka see kirjutamise hirm jms sellega tugevalt seotud, see on nagu top1 skeem mis minusse juurdunud.)

niisiis. kuidas nagu mitte samastada kõiki neid skeeme iseendaga? nagu iseenda isikuga. et ma ei ole oma puuduste kogum lihtsalt. 
mõnel päeval tuleb see suht hästi välja. mõnel päeval jälle mitte. ma ei saa alati aru, millal ma ennast alla surun, ma ei saa hästi aru, millal ma neid maske topin (sest see on suht uus nähtus). (loomulikult uus nähtus, sest üksi elades ei pruugi nii lähedalt end kellelegi sõpradest üldse näidatagi, aga suhtes on suht lihtne displeijjjida midagi muud, sest naguuu tahad end kaitsta ebameeldivate tunnete eest - tahad end kaitsta hüljatuse või mittemõistmise eest, mida lapsepõlves stx kogesid).
aga suht kaine tegelt on mõelda, et.... it is what it is. 
ma ei saa sellest kunagi lõplikult lahti, niisiis ma pean selle sitakoormaga tegelema. ja tegelen ka, ja õnnestub ka manageerida seda sõnnikut, õnnestub ka hallata seda pasakest. mm kui hea on erinevat roojasõnavara nautida, mmm, kas juba tunned sitalaotamise haisu, näed põldu, näed päikest, mmm magus sõit

lisaks üks huvitav asi: füüsilised aistingud. nt ma ei teadnud, et ärevuse juurde kuulub see füüsiline pool. et kõht tõmbab krampi, et rinnus raske tunne jms jms. ja need kunagised kuuma/iiveldusehood. ma legit arvasin üksvahe, et mul on südameprobleemid. ofc ema lükkas mingeid rohtusid ka peale. loomulikult olid need kehalised aistingud ja raske-hingata + pearingluse tunne seotud hoopis millegi muuga. õnneks neid nii hullult enam pole olnud, ptüiptüiptüi. aga eks ma olengi tähelepanu väljast sisse toonud.

tegelt ülikõva, et elan sellisel ajal, kus on päris palju informatsiooni kättesaadav, päris palju tööriistu leitav, päris palju raamatuid, mis aitavad endaga toime tulla. parim asi, mida inimesed saavad teha, on traumaga tegeleda. ja blinn kui blokeeritud võivad need asjad olla. 

natuke praktilisema poole juurde tulles - uus stutt on lahe, kolisime kraami sisse, juba lasin häiresse ka täna kogemata, aga sain signa maha võetud #automaatnesignapärastmingitkellaaega. soovin seal hästi palju tegeleda kirjutamisega nii, et ma ei mõtleks kogu aeg selle peale, missugust kriitikat võib saada mu kirjutatu, missuguseid hinnanguid, et see kõik on nii big deal üldse. tahaksin julgem olla, tahaksin lihtsalt julgeda kirjutada.

täiesti naudin juba seda haavatavat olekut. nagu okei on selle sees olla. pole aktiivselt kurb, emotsioonid on ära käinud, olen distantseerinud end triggeritest.
unegraafik on perses aga mis siis. pole praegu minu asi end sellepärast veel rohkem kritiseerida. ma ei viitsi nii täiuslik olla, nagu ma vahepeal tahtsin ja isegi viitsisin. ja jällegi. see normaalse ööpäevarütmi konstruktsioon. nagu sel on palju häid külgi. aga vahel lappab ikka ära. ja las lappab. las ma olen kandiline anum, las ma olen ümar anum, las ma olen vett täis, las ma olen täiesti tühi ja kuiv. peaasi et olen.