lagritsasonaat

ahh, see hommik kui tuju on nii sitt mis sitt. aga miks. kõik on ju okei. noh, klassikaline supilusikatäis ängi. tõenäoliselt ikka see haige olemine ka hakkab üle viskama veits. palun, siin üks sentimenti vanast ajast, et vastavat meeleolu saata oma kurbusega:

imelikud unenäod ja see vana lukus kaisa tunne. aga ta pole ka ju otseselt kuhugi läinud, tõenäoliselt hõivab ta mu korteksidest-vorteksidest mingi tagasihoidliku ruumi ja peesitab seal minu elu lõpuni.
hõissa, vahepeal nii halb olla lihtsalt. pisarad tulevad silma, kui mõtlen laulmisele, sest ma pole seda mingi kaks kuud normaalselt teha saanud. muidugi teeb kurvaks, nii kurvaks, kõik kurvad tunded ja üksiolemise tunded. samas ka positiivsed üksiolemise tunded, tüüned suveõhtud siseruumides, esimeses kodus teleka ees, teised aias või õues. turvatunne üksiolemises. jah, indiviid on kogukonna lagunemisel tekkinud prügi, aga ometigi olen ma väiksest saati prügipliks olnud. isegi kui ma olen teadlik, et mul poleks pooltki nii palju kannatusi, kui mul oleks teine suhtumine. töötan selle kallal.

anna aega atra seada. anna igasuguseid asju mulle. võiks ainult võtta. ma püüan rohkem tasa olla praegusel ajal.

see annab mõnipäev sisemisele kriitikule rohkem sõna, kui tahaks.

0000