see müstiline olevus, kes end ilmutab, kaotab ja siis taas loob. paar kuud tagasi hävisid nad täiesti suvaliselt. mina siis kohe nördinud ja segaduses, et otagasealolimul mingeid tähtsaid kuupäevi (mis praeguseks on möödas), raamatusoovitusi, kontekstist väljarebitud lauseid, aluselisi köögivilju ja isiklikke tähelepanekuid, mida pole mujale kirja pannud. ja nende viimaste pärast oli muidugi suurim hirm - sest säilitada tuleb ju absoluutselt kõik, mis kunagi kirja pandud.
nädal tagasi toimus maagiline operatsioonisüsteemi värskendus. kollaste kleepsude taastulemine! jaaa tõenäoliselt 3 (või enama) aasta jooksul kogunenud kraam, mingid märksõnad, mis ei ütle mulle midagi. inimeste kodused aadressid, juhul, kui on vaja postkaarti saata. klassikalise muusika teosed, mida peaks kuulama. anagrammid. laulusõnad. repertuaari-ideed-soovunelmad koosseisule, kus ma enam ei laula.
kas nüüd tuli mu ellu midagi tagasi?
väike igatsus pinnal, väike mullitus, väike üleskeerutatud põhjasade. õhuke katlakivi, mis tõuseb jalatallast üles. mu sisikonna kilomeetripostid hõljuvad vaikselt mööda, nad pole alumise otsaga kuhugi kinnitatud. sen nagu mingi algkooli etendus, me näitame lähedalt inimese sisikonda, me näitame värvilisi suuri objekte ja nad on kahemõõtmeliselt papi peale joonistatud. me näitame kilomeetriposte, mis ripuvad niidiga nõukaaegse kultuurimaja laest. ei, seal on mingi rull, mille abil saab neid ülespoole kerida, nad tulevad alt jälle tagasi. äratuntav maantee element. katlakivi tõuseb suu suunas ja seda on nii palju, et puudust ei tule.
nägin tartu tantsuklubis salvestatud videoklipist ennast korraks kõrvalt ja vaatasin, kui lühike ma ikka olen. või noh, kui väike inimene üldiselt. kui väike on üldse inimene, kui sa näed teda kõrvalt. ja siis on tarkvara. kõik need hirmud ja pinged, mis selle väliselt väikese korpusega kaasnevad. kõik asjad, mille kohta inimene ütleb "minu elu". või "minu asjad". või "minu töö", "minu pere", "minu lapsepõlv", "minu unerežiim", "minu toitumine". hinnangud: "ma teenin liiga vähe", "ma ei suhtle piisavalt oma sõpradega/perega", "ma kulutan liiga palju", "ma unustan liiga palju". ja nii edasi.
samas inimene mahub ära näiteks ühe kardina taha. okei, jalalabad jäävad näha. ühte autosse mahub viis inimest. inimese kontsentratsioon on sellises autos suur. sellega koos ka inimeste asjade kontsentratsioon. me tunneme üsna hästi n-ö õhust ära, kui inimesed on näiteks kurvad. kui olla ruumis, kus on palju raskemeelseid inimesi. aga kas ja kuidas võiks see toimida muude asjade äratundmisel? et kui ma sõidaksin autos 4 inimesega, kes kõik mõtlevad pingsalt oma asjade peale, kas ma võiksin saada midagi teada nendest asjadest? peab seda telepaatia raamatut veel lehitsema, mis kunagi kuidagi mulle sattus.
samas inimene mahub ära näiteks ühe kardina taha. okei, jalalabad jäävad näha. ühte autosse mahub viis inimest. inimese kontsentratsioon on sellises autos suur. sellega koos ka inimeste asjade kontsentratsioon. me tunneme üsna hästi n-ö õhust ära, kui inimesed on näiteks kurvad. kui olla ruumis, kus on palju raskemeelseid inimesi. aga kas ja kuidas võiks see toimida muude asjade äratundmisel? et kui ma sõidaksin autos 4 inimesega, kes kõik mõtlevad pingsalt oma asjade peale, kas ma võiksin saada midagi teada nendest asjadest? peab seda telepaatia raamatut veel lehitsema, mis kunagi kuidagi mulle sattus.
mekin vara ärkamise vilju. teraapiaseansist väga ilma nutmata ei pääse, aga pisarad ei heiduta. tore on see, et pöörasin korraks nina jälle iseenda poole. (kujutage nüüd mu koonilist ninaotsa, mis ei tule mu enda näo keskelt, vaid suubub sinna (või teeb siis u-pöörde)). kõik taandub ikkagi lapsepõlvele, lapsepõlvele, lapsepõlvele. kõigil omad traumad. midagi on jäänud märkamata, mingi vajadus on jäänud varju. ja iseenda vajadustele nüüd tagantjärele tähelepanu pöörata on ülivõõras - ja ega väga ei julge ka, kui mingi tugev möödavaatamise rada on ees nii tugevalt sisse tallatud. olen hämmeldunud, kui professionaalselt saab üht teraapiaseanssi läbi viia. ja kuidas see inimene ise oma asjadega hakkama saab või kas ta oskab ka endale vajadusel abi anda. kuidas see käib?
minu kogemused ja hoiakud on tugevalt mõjutanud seda, kuidas ma ennast üleval pean või mis n-ö mulje ma teistele inimestele jätan. esitlemine. väljendamine. kuid taipan järjest enam, et kui sa elad keskkonnas, kus lävid teiste inimestega, siis sul on kahtlemata kaks rolli. andmine ja vastu võtmine. ja vastu võtmisega peab ka tööd tegema. ma ehmun terapeudi vastuvõtul, kui minu tunnetele antakse eluõigus.
oh. valgus liigub õige koha peale. päikesepall otse minu näos.
mis puutub olmelisse ja igavasse - okei, tegelt üldse mitte igavasse (aga lihtsalt annan märku, et tuleb vähe maisem jutt) - siis ma olen saanud nii bändiga kui üksi viimasel ajal palju oma laule esitada. homme saab Tallinnas kuulata. Rebases! teeme Kataga kahekesi kava Lonitseera lugdest ja enne meid esineb ka Duo Traat, kellel on väga mõnus sound. ürituse link
olgu see päev siis nüüd pikk!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar