14. okt 2019

igal ajal on olnud igasuguseid inimesi.
ja no muidugi see lohutab vähekenegi. salvestasime eile bändiga kahe loo põhjasid. minu sisemus sõi iseennast auklikuks lihtsalt. aga kindlasti on keegi olnud sarnases olukorras. ses igal ajal, mingil teisel ajal on olnud keegi nagu mina. või et seda vähem individuaalseks kruttida - inimesed on universaalsed oma kahtlustes ja oma sotsiaalsetes hälvetes. ühisosa.
ja nüüd ma siin leban ja kuulan Pihlapuid.


sombu sombu.
ühel päeval ma olen võimeline väljendama kõiki neid asju, mis sees pakitsevad. õnneks on palju rõõumustavat ka, tuleb välja, et korter hoiab ikkagi võrdlemisi hästi sooja (olgugi et nüüd on soojemad ilmad, vahepeal olid krõbedamad) ning söögiisu on (mingil määral) taastunud. käisin laupäeval ühel matusel muusikat tegemas ja küll see oli alles üks kurb päev - loomulikult, need peavadki kurvad sündmused olema, muidu oleks ju imelik, kui keegi ei kurvastaks hea ja olulise sõbra lahkumise üle. jälle sain kinnitust sellele, et olen valinud täiesti imelise eriala. inimesi nende leinas muusikaga toetada on võrreldamatu võime.

otsustad, et nüüd peaks juhtima natuke valusamalt, nüüd peaks kalduma kvardiasendusega minoori ja siiis selle ära lahendama, hoidma veel valu sees, siis astmeliselt helguse poole liikuma... täpselt nagu neil tuleb oma eludega edasi minna. tiibklaver talutoas, klahvid vahepeal jäid kinni, kõrva juures aken ja õunapuuaed, merekohin tuli läbi puude hoovi peale välja. või siis oli see tuul ise. 

Kommentaare ei ole: