õige

väsinud kaisa. kingad hõõruvad ja meel on väga rahul. kuiv siidripoolis ja head inimesed. noorkuu on taas natuke suuremaks kasvanud. eile vist ei vaadanudki talle otsa, ei taibanud või ei olnudki näha. kes teab. laulsin täna Sinust kirjutatud laule. kõva häälega laulsin, kõige kindlamini, kui olen üldse laulnud.

ja sa jalutad mulle Võru tänaval vastu.

seisame hetkeks paigale, et paar sõna juttu ajada. see on hetk, kui ma korraks ei mõtle kogu sellele nädalale, mis oli peatükk lasteraamatust. kahevärviliste illustratsioonidega raamatust. detailirohked mustade piirjoontega pildid.

ma vaatan sulle otsa, see on alul hirmutavalt tuttavlik, ja veel hirmutavam on see, et ainult tuttavlikuks see jääbki. mu süda otsib midagi, millest kinni haarata, otsib õiget emotsiooni, seda ennastsalgavat sõltuvust, mida olen lugematu arv kordi sulle otsa vaadates tundnud - mu sisemus jääb õige pisut kikivarvukile. märkan, et ta jääb kikivarvukile ja tahan teada, kas see on õige. kuid väsimus on suurem. ei jõua analüüsida. ma soovin, et see oleks õige ja küllap ongi. mu jutt on tehtult pealiskaudne, ma olen sedasi varem ka rääkinud. kas ikka olen? aga äkki see ei ole tehtud pealiskaudsus, äkki see pole üldse pealiskaudsus, äkki me ei peaks kõnemaneere sildistama. räägin alati nii, nagu hetkel tundub õige.

sina tundud ka pisut väsinud, lähme oma teid edasi ja ma ei tunne kõrvetavat valu. mingit rõõmu ka ei tunne. mitte midagi ei tunne. oleks nagu palgiga silmade vahele obaduse saanud. ja iseenesest soovikski sinnasamma kõnniteele maha sadada, sest kingad hõõruvad. aga. kui hämmastav on kogeda mingit uue seose tekkimist vanuses, kus uute asjade õppimine pole enam harjumuspärane. päris pisikesena on see igapäevane. saan teada erinevate puuliikide nimetusi, kuidas hääldada pikki sõnu, misasi on laulupidu. misasi on see meie planeet, et vesi on vahel ja teisel mandril elavad ka inimesed.

ja nüüd ma õpin, et on võimalik mitte sinu külge igaveseks kinni jääda.
see teadmine imbub koljuluusse, ma ei oska sellega midagi peale hakata.
aga kogu aeg ei peagi peale hakkama.



TarSlämm oli nii meeleolukas ja soe (ka temperatuurilt, sest saalis oli rekordarv inimesi!). mul oli parasjagu vähe und all ja mõned tunnid varem andsin Lonitseeraga Kvartalis kontserti - paras rammestus ka sealt. kuid head Prima Vistat ei saa raisata ja slämmile peab minema!! väljusin võistlustulest (mis ei olnud, nagu alati slämmidel üldse mingi konkurentsimekiga, vaid lihtsalt ülitore) pronksiga ja saan koos esikolmiku rahvaga sügisel Eesti finaalis lugeda! eile pani Tartu finaali kinni ülikarismaatiline ja terav Maris, kelle blogi on väga mõnus lugemine, soovitan!

Tartut armastan ja olgugi, et ta pooleteiseks nädalaks jätan - pühapäeval tuleb nagu kord ja kohus Vietnami sõita (et TÜANi lippu kõrgel hoida) - olen kindel, et tagasi tulles armastan veel rohkem. ja mis see Tartu on? suures osas koosneb ta minu sõpradest. olin tohutult liigutatud, kui palju tuttavaid kaimusid tuli Lonitseera kontserdile..
aitäh, et võtate mu jagatu vastu!!