uudishimu, sõprussuhted,

mõne vestluse järel avastad end mõttelt:
inimesed on empaatilisemad kui sa valmis oled.

nüüd eesti keel on kummaline ja seda saab lugeda nagu.... mitutmoodi?

ühesõnaga, et ma pole valmis selleks, et inimesed on empaatilised. üldiselt. olen ikka võõristamis- ja pahakspanemisenoolteks valmis.

mõne vestluse järel avastad end mõttelt. et mäletad, mäletad näiteks mingit kuue aasta tagust aega, kui sa polnud veel väga endaga maha istunud ja endalt aru pärinud ja iseenda võõristamis- ja pahakspanu kuidagi - kasvõi vägisi - triikrauaga sirgeks lükanud. et ei loe, ei loe, ei loe, ei loe, ole rahulik, kõik sobib, sa võid olla. niisama. ja sul ei pea olema piinlik, sul ei pea olema kaitse laes. et mäletad, kuidas elu oli ikkagi samasugune - uudishimu, sõprussuhted, kohustused, naer. objektiivsus. aga siis see.. harjumuspärane hirm. mis praegu ajab vaipa rukka - kui minust oleneb midagi ja pean kellelegi midagi edastama/kellegagi midagi kooskõlastama/kelleltki abi paluma - siis esimene emotsioon on siiski, et ma kardan neile end avada. kõige lihtsama asjagagi, sest ma tean, et võõristamis- ja pahakspanunooled. et olen juba milleski süüdi, ilma, et poleks midagi teinudki. ja need hirmujupid on praegu väga kontrastsed ja see füüsiline tunne nende sees olla on ka nii kontrastne, sest mul on üldiselt väga hea olla. ja siis see järsk kontrastsus tekitab omakorda mingi hirmu, et oi, mis nüüd juhtus.
siis saan jälle aru, et see on see spikri äär, mis lihtsalt paistab ülevalt.
seesama spikker. ja ma tegelikult ei vaja seda, ma ei taha seda isegi kohendada ja ära peita, vaid ma tahaksin selle ära visata. aga see spikker on nii väärtuslik.

nii-nii väärtuslik. mäletad, kui sa selle tegid, mäletad, kui hoolikalt sa kõik välja otsisid ja see toimis, nii turvaline, kõik on õige, kõik vastab tegelikkusele.
kõik vastab tegelikkusele.

uudishimu, sõprussuhted, kohustused, naer. uudishimu, sõprussuhted, kohustused, naer, otsustamine.
otsustamine iga sissetuleva info kohta, et mis seisukoha ma võtan. mis olukorda see mind paneb. ja mis olukorda see mind paneb selle teise inimese silmis, ja juba enne, kui ta minuga räägib, siis olen ma tema silmis miski, juba siis olen ma mingis olukorras, juba siis on ta kindlasti mind sildistanud, sest nii tehakse, sest ma olen sellega harjunud. kuid tean, et olen kindel üksus, olen endale olemas. kedagi ei saa sisse lasta. ning nad ei tahagi. nüüd need kunagised mõttemustrid ja ettevaatusabinõud overlapivad uute ja pisut tervislikema ja avatumatega, aga seda rohkem segadusse ma mõnikord satun. võta siis näpust. aga ei, kõik on hästi, aprillikuu üheksas päev ja hea mitu tükki tuleb veel, ma läksin natuke endast välja, kui avasin end sõbrale. avasin end mitte-avamise kohta - ja kohe kahetsesin. ja ei tea jälle. kas on siis vaja kahetseda. et mis see siis on. kas on nii big deal, mida kahetseda. kas sa oled nii tähtis? su maine ei saa olla plekitu. tule alla.

lase lahti, Kaisa. sa meeldid mulle kõige rohkem siis, kui sul on mõlemad käed vabad. kui otsus on tehtud - et lased selle lihtsalt endast läbi ja üle. sa pole ajaühikule immuunne. tule alla, tule alla.