sool

tahaks, et midagi õitseks
prr, mis asjatamist täis päevad.
tahaks, et midagi õitseks.

mõned juba akna all on. sinised ja valged. tuletavad end meelde. üürike saab olema kõik see kevad, enne kui suureks suveks üle läheb. selline kevad, mida saab lasteraamatutesse joonistada. vanadesse lasteraamatutesse. pudedatele lehekülgedele, kümneid ja kümneid kordi pisikeste sõrmede vahelt läbi käinud lehekülgedele. paber peab olema enne pehme ja väsinud, peab olema enne krudisev, kui temale lasteraamatut peale trükkima hakkame.

jäädvustame joogivee ämbritesse, jäädvustame laste kujutised. nad tuvastavad lumikellukesi, märtsikellukesi, sinikellukesi, krookuseid, sinililli. kellelgi pole ühtki telefoni käes. nende vanaema teeb ainult hästi süüa. selles raamatus tehakse ainult hästi süüa. seitsmendal leheküljel on natuke mannapudru maitset küljes.

ja raamatu lõpus tõstab vanaema üksi klaasi nende laste terviseks, kes ei käinud lasteaias. kes olid kodus tema juures ja tuvastasid koos temaga lumikellukesi, märtsikellukesi, sinikellukesi, krookuseid, sinililli. koos raamatutega. raamatutes oli alati teisi lapsi ka, seal olid lapsed karjakesi koos, nad tundsid koos rõõmu ja uudishimu, igal kuradima leheküljel olid nad vähemalt viiekesi, tüdrukud ja poisid. aga vanaema tõstab teise klaasigi nende terviseks, kes tahtsid üksi olla.

või lihtsalt juhuslikult olid üksi - või kahekesi koos vanaemaga. kolmekesi koos vanaema ja selle raamatuga. raamatutolmuste ja aiamullaste näppudega lapsed, kes tundsid juba nelja-aastaselt, et nad on määratud üksi olema, et nad ei sobi teiste laste hulka. ning ei peagi. see ei kõla nende peas kuigi dramaatiliselt, nad võtavad seda kainelt, selles on aastaaegade vaheldumisele omast loomulikku saatuslikkust. need on märtsikellukesed akna taga. vanaema, ma võtan sinuga klaasi meie kahe terviseks. me kohtume ühel päeval, ja siis mul on nii palju rääkida. olgugi mis. vanaema, ma olen iga päev järjest rohkem sinu moodi, mul pidid ju isa silmad olema, aga on sinu kulmukaar. sinu silmakoopad, ma ei oska seda seletada. ma räägin sulle sellest. ma vaatasin täna peeglisse ja ma nägin endale loogiline välja. mu elu kestab selles kehas veel. sinu elu meiega lõppes mõned aastad tagasi. aga sa oled kuskil veel. ma tean. ma tahaks sulle kirja saata. mul on kahju, et ma ei näinud sind noorena akordionit mängimas ja peo hing olemas. ma nägin sind tegemas igasuguseid muid asju, ma sündisin liiga hilja. huvitav, kas ma oleksin olnud hea kaaslane, kellega mahla pressida. marju ma küll korjasin, igati kuulekalt.

ja ühe korra nägin sind nutmas, kui olid su poja matused. lein on muidugi teine asi. surm. surm iseenesest on ka nii tume sõna eesti keeles. kõlalt mitte väga erinev armust või pulmast. surm. su põrm. ma räägin, lein on teine asi, aga ikkagi on vaja öelda - vanaema, ma olen nii õrn, palju õrnem, kui sina. aga äkki sina olid ka õrn, aga lihtsalt nutsid ka üksinda.. nagu mina praegu, mõeldes sulle. tead, mõned inimesed mu elus ei ole mind mõistnud. sinu elus ka kindlasti. aga neid inimesi ei pea oma elus hoidma, eks... sinu ajal oli see ka rohkem võimalik, suhted jäävadki lihtsalt soiku, sa ei näe kogu aeg nende pilte või... jah. pea huugab pisaratest. ma vist naudin valu kahtlaselt palju, see nutmine tundub nii õige. nagu pinge ja lahendus muusikas. nagu klaver. issand, mida ma teeks, kui ei oleks klaverit.
mu elu mõte on klaverit mängida. võimalikult palju. seda sa tead ka, sa ilmselt said aru sellest. pinge ja lahendus. klaveril saab lahendust mängida, see on nii ilus, see on nii lohutav. see on huvitav. see on ka lahendus. see staatiline tunne pärast äiksevihma - enam ei mürista, õhk on niiske ja elektrit täis. loodus vaikib. see on sama tunne, kui näonahal on soolase vee jäljed. ja natuke liigutad mõnd lihast näos, ja siis see soolarada on ära kivistunud. muidu nägu lihtsalt on ju. mõtle, kui nutaks küünlavaha. see soolarada on natuke vaha tundega, nii tugev. pole nii ammu saanud nutta. nagu päriselt nutta, mitte lihtsalt ei lähe silm korraks märjaks, vaid et saab lahistada. ja see on õige, üksi nutmine on õige, need on sekstakordi bassid, lahendused ainult ongi. et ma olen siin maailmas üksi. et kas ma tahan siis päris üksinda jääda? ega vist, keegi ei taha ju, aga ma jälle tunnen seda.. nagu tookord nelja-aastaselt - et nii loomulik on olla üksi. täiesti pekkis, vanaema, kui palju inimesi praegu maailmas olemas on. või üldse Tartus, ei ole väike linn, ei ole suur ka, aga inimesed on nii tihedalt seotud. ja nad teevad nii kummalisi asju üksteisele, need suhted ei ole läbipaistvad. ma ei tea öelda, kas vanasti oli teisiti. küllap on praegu lihtsam südant kõvaks teha. kollektiivset kohalolu ei näe nii palju. võib näha, kui tahad, või kui mõni tore kogemus tiivustab - ja siis on kusjuures natuke küll see lasteraamatu-viie-poisi-tüdruku-ühel-leheküljel-tunne, see on ilus ja joovastav ja VÄGA VÕÕRAS, aga see kaotab aja ära. põmm. ajaühik ei vasta tegelikkusele. leheküljed on pudedad ja pehmed. ma lähen ainult pehmemaks, ma vaatan end peeglist ja tundun endale loogiline, ma hakkan iga jumala kord töinama, kui ma sellele mõtlen. see on nii võõras. ometigi tuttav lapsepõlvest. tuleb meelde see kord, vanaema, kui ma vedasin neid kuradi kollaseid ridu paberile paar aastat tagasi... ja siis tulid mustad, ja ma läksin nii närvi ja paanikasse, ma olin korraga 9-aastane, ma sain aru, mis kuradi asi on kool. mis kuradi tunne on nende lastega sama pildi peal koos olla, poisid-tüdrukud, aga kurat, see ei olnud kellegi raamat. see oli vaakumpakend, mille ma üle elasin. see oli mulle määratud, jah, ise ju tahtsin üksi olla. igatahes jah, mäletad, ma vedasin neid kollaseid jooni, tulpasid, ja siis tulid mustad, sa kindlasti nägid seda kuskilt pealt. see oli järjekordne juhuslik nutmine, kõik nägid. mul oli nii piinlik. kurat. ja ma olin keskkonnas, kus oli isegi pingeline, töötoa läbiviija sai kuidagi hakkama, aga ma ise... ma ise sain aru alles siis esimest korda, kui suur probleem mul on.

ikku-õi. ei, ei pea tegelikult nutma, minus pole sinu jõudu. ma ei näe sind praegu mujal, kui oma peas, sul on pross kampsuni küljes ja sa istud oma toa diivanil. ning sina ei näe mind praegu ise ahju kütmas. või just näed? ma olen viimasel ajal hoolivam oma ümbruse suhtes, oma kodu suhtes. ma tunnen, et mul on mingi kodulaadne kese. ma tunnen seda korterit ja ma juba tahan siin olla. ma keeran kodust väljudes ukse lukku. ma olen rahulik, ma tean, kus mu kodu on. huvitav, mis tunne on olla sinu mõtetes.
aga me raudselt kohtume, ja siis me võtame terviseks. tule mulle unes külla, vanaema. täna nägin unes, et ma olin juuksuris. kuule. see pidi olema, et ma seda unes näeksin - sest juustega seostud mul ikka sina, sa jälgisid nii hoolsalt neid kuuseisusid ja ütlesid, millal mul juukseid lõigata. oeh. ma nägin unes, et ma olin juuksuris ja pärast läksin treppidest alla ja restoranist läbi ja ma olin mingis sellises Tartu hoovis, kus ma kunagi varem polnud käinud. suvi oli, soe oli. ja põletav üksildustunne oli ka, tahtsin seltskonda. helistasin sõpru läbi, aga keegi ei saanud tulla, nad olid isegi pisut tõrjuvad. ma olin seal hoovis... ja ma nägin kineskoopmonitoriga lauaarvutit. lihtsalt kuskil aia ääres, tänava peal. jaani kiriku torn paistis eemalt. ma avasin arvuti, OS oli Windows 98 või XP, ma orienteerusin hästi, aga ma ei saanud internetti tööle. ma ei saanud end mitte kuidagi ühendada. mitte kellegagi. ma ei saanud ise luua seda tunnet, et ma olen ühendatud - seda tunnet, mida ma siin iga õhtu kultiveerin, kui ma loen täiesti mõttetuid uudiseid ja tarbin täiesti mõttetut meediat. oeh. ärgates hakkasin unenägu üles kirjutama ja kohe helistas sõbranna, kes mu kutsele unes tõrjuvalt oli vastanud. polnud ka temaga ammu rääkinud. "mõtlesin, et sul on kindlasti palju tegemist." oeh. see on nüüd siis päriselt käes. kui mitu lähedast sõpra nii ütleb, siis ei suuda sellest kuidagi lahti lasta. mida ma pean siis tegema? tead, trotsist tuleb soov ennast isoleerida jälle, mingi jonn tuleb. aga meil siin pole aega jonnida, vanaema, eks, meil on tugevate naiste suguvõsa. äkki ma ikka ei pane sellele naisliinile endakujulist punkti oma vedeluse ja õrnusega, oma introvertsuse ja hirmu ja jumal teab veel millega. küllap ma arenen, küllap mõni geen avaldub, mis teeb mind tugevaks, mis toob mind sulle ja emale lähemale. räägime sellest. äkki mu juuksed lähevad veel tumedamaks, nagu sul, nakatas kah nõgipääs kutsma, nigu sinno.. a ma saa tuust õnnõ väke mano, ikku-õi, om hullõmbidki sõnnu öeldü elon.

tead. ma tulen äkki ise sulle unes külla. ja sa näed mu kulmukaart ja silmakoopaid!!
ma toon ühed märtsikellukesed ka, sellised, mida sinu toast hästi näha oli.