peab gruuvima

avastasin end täna pillitunnis ütlemas järgmist: kui ei gruuvi, siis ei ole mõtet. hiljutine gruuv:



khhhhh kuulasin üliinspireerivat podcasti Mike Posneriga. sõnastas paljut, millega samastun. väga. jaa. aitäh. imeandekas, tundlik, terav muusik, produtsent, laulusõnade kirjutaja. mul on ta üle hea meel. ja milline loo rääkimise oskus! ta ütles nii palju õiget loomingu kohta, mille pean kunagi eraldi välja noppima - praegu olen seks liiga väsinud, aga eriti hittis: "The meaning of my life is to enjoy life and to help others enjoy it. And to be as kind as possible while doing that."
JAA.
inimesed pakuvad praegu nii palju. praegu, et kas praegu on siis mingi hooaeg? ei, ma lihtsalt olen jälle rohkem valmis. ma ei kohku ära, ma ei tunne võõristust, ma olen ka. ma olen ka ja ma ei ole teistmoodi, mingist teisest tõust, ma olengi ette nähtud kogema samastumist ja kuulamist ja puistamist - ja kui ilus, et ma saan seda teha. koorik on konkreetne ja hea. koorikul pole midagi viga. aga ta on loodud mingite vanade kogemuste põhjal. mingi osa minust tahab neid välja vahetada. kuigi, jah, nagu Mike ütles - kõik minu elus on pidanud juhtuma täpselt nii, nagu juhtus, selleks, et saaksin olla täna täpselt siin, kus olen. aga ma saan oma koorikut muuta, suplen hügieenilises huulepulgas ja muutun pehmemaks pehmemaks pehmemaks pehmemaks

mm. Aphex Twini kuulamine ajab jälle asjad niidi tagant ära. mõnikord tunned ära need hetked, mis jäävad kauaks meelde. konkreetne mälestuspilt ühest või teisest silmapilgust. kõndisin Toomel täna ühe ringi. valges taevas olid minu molekulid. kõndisin ja vaatasin seda hallikasrohelist muru ja baeri monumendi värtekese vahelt paistsid kollased ja valged õied. tahtsin aru kaotada sinnasamma ja jääda Toomele. kevadet ootama. või õigemini ootama kevade kliimaksit, olla kohe juures, kui pungad lendavad valgesse taevasse laiali. võtan nad vastu, ristin nad iseenda ja oma heade sõprade järgi. õpin leiva küpsetamise ära ja olen kannatlik, küpsetan pungade puhkumise puhul leiba ja terve Tartu on lepitatud. ja mu süda on niiii rahul, mu hingamine on sügav ja stabiilne, mu jalad ühepikkused.

uskumatu, et iga suvi on juba olnud. iga kevad ja suvi on juba olnud. see pole mullale midagi uut. see pole jõele midagi uut, ta teab, issand, kui tugev on tema teadmine. ja käin uuesti, mitu korda aastas ühes oma kallimatest mälupiltidest - värvitakse meie päikesekollast maja. faking raadio käib, sinu pilvede riik, tõotatud maa.. ei, see oli Tsoorus marjakorjamise ajal. mu mõtted ei ole midagi uut, need jõuavad ringiga tagasi. mu mälestused on juba olnud. pole küsimust, kas see on kellelegi teisele väärtuslik. kui kord suren, siis ma mõtlen sõstrapõõsale sauna taga ja elu esimesele roosale taburetile, mida nägin tumeroheliste taburettide kõrval. maal oli roosa taburet, ja üleüldse oli tal neli ja mitte kolm jalga.

taburet.
taburet.

kui kummaline sõna. tabu on sees. ja buret on natuke nagu barett. tabarett, ta barett oli koju jäänud ja vedeles taburetil, kattes täpselt kogu istmepinna. cabaret, cabernet savignon, vinjett, rakett, taburet. see pole midagi uut, jõuab ringiga tagasi.

kui lihtne on kõike armastada, kui midagi uut ei ole. jõuab taastada ja uuesti üles seada, uuesti valmis panna, vahepeal magada, ärgata ja kiindumust jätkata, suurte rahulike silmadega rõõmustada. jää sulab lahti ja tuleb peale tagasi. õnn peegeldub ikka kuskilt. (okei, see on lihtsam, kui valgus paistab inimeste ja looduse peale - kas mõtleksin sellele ka novembris?) teada pimesi. üle olla kõigest, mis ei ole armastuse väljendus. aga ma ei tea, mis see on. aga ma ei tea, mis see on. mida see tähendab. mis ei saaks olla armastuse väljendus? ma ei oska mitte klammerduda, mitte armastada. ma ei oska käsikaudu vaikida. hinge võin veel kinni hoida, aga jah, sõrmed, sõrmed on põhilised, nad peavad midagi vajutama või katma või süsteemis töötama. ja tekkigu heli. temaga ongi siis see dialoog. teda ootan. ma pean sellest põhjalikumalt kirjutama kunagi. keegi võiks veel kirjutada. tahaks lugeda... tahaks lugeda instrumentalistide suhtest oma pilliga. ja just sellest sõrmeotsatundest. mida see juhib? kes selle konstrueeris. ja nii edasi.

kuna valgust oli palju, siis nägin inimesi. tõesti nägin ja vaatasin ja mõtlesin: kas oskaksin. kas oskaksin mõnd neist armastada niimoodi, et see oleks loomulik. nagu pillimängu puhul. kas ma saan väljaspool loomingut midagi armastada? inimesed on ju sama jumalikud, kui muusika. põhiolemuselt. aga jälle. marli ja papitükid minu ja teiste vahel. õnneks. õnneks ma olen veel noor. ehk jõuan midagi lahti harutada. ennast vähem peita, kaitset alla lasta, mitte alt üles, aga võrdselt silma vaadata. aga ainult nii kiiresti või aeglaselt, nagu mulle loomupärane, ja ainult nende vahenditega, mis mul on.

nagu Pihlapuud x EiK "Kitšis" siin üleval - põiktänavatel mantli all on pildiraamatud / kus vestlustes on täppilöödud pausid. hingeaknad suland lahti justkui filmis armastus.

minu mantli all on äkki 6 kätt, mis hoiavad pildiraamatust kõvasti kinni. aga okei kombo ju.

nii palju rabelemist ja täppisrääkimist praegu, kuu aja pärast olen juba Vietnamis, enne seda tuleb nii palju teha. prima vista ürrid, slämmi finaal, klassikontsert, mailaulu pop-up kontsert. aga kuidas saaks seda kõike mitte armastada?? 
Sidrunhape valmib. kutsun kõiki. tulge kuulama. tulge.