paleisk mane namo

õrnuse tipp on see kevadine päike. mu tedretähnid tõusid koos kristusega üles, pressivad või ninajuurelt üles õhku. see on tagurpidimaja presskann - kohvipuru lükatakse pinnale. üles üles üles (ja loomulikult tõuseb roosa pilve külge altpoolt).

jälgin huviga, kuidas see vananemise projekt läheb ja kuidas lühikese soenguga on kõik huulepulgad head. sellise valgusega ka vist. väikest vihmasutsakat vaja, siis avanevad põõsad ja puud.

natuke vähe und on jälle hiljuti. vähemalt nii meeldib mulle peavalusid põhjendada. aga olulised pühad said mängitud ja mingi pingekivike langes õlult. need pingekivikesed on killustikuna mul ümber igal pool, nagu seal hoovis, kust saab läbi minna, et koidu tänavalt võru tänavale saada. paksult killustikku, trööpa sõkutud, keegi on rattaga läbi sõitnud. ebaproportsionaalsed hunnikud. aga teevad rõõmu, nad on ilusad, millegi suurema osad. Lonitseera osaleb Tudengilaulul ja ma olen jälle suht kahe vahel, et kas julgeda vinti üle keerata või mitte. vist ikka peab julgema.

eilne kontsert - Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand - üle mõistuse ilus. milline vokaalkontroll. milline lüürika. milline lavapartnerlus. ahh.. ja harmooniad. kõik. viimane lisalugu - nutsin, enne nutsin ka, aga deem. "laul, mille juurde saab alati tulla ja läheb paremaks." jaa. neid laule on.

 tänane üliinspireeriv elamus oli Hermann Vaske'i dokk. Elektriteatris jookseb. Üks sakslane on 30 aasta jooksul intervjueerinud erinevaid kunstnikke, muusikuid, näitlejaid, režissööre, disainereid jm loovinimesi. ja küsinud neilt küsimuse: "why are you creative?" soovitan, mai alguses jookseb elektriteatris veel. oeh, David Bowie. mul on siiralt kahju, et ma selles elus temaga üheski kontekstis ei suutnud kohtuda. aga teda oli vähemalt võrdlemisi palju ekraanil selles filmis..