üle ääre

värvin vildikaga üle ääre. voolan üle ääre. jalad lendavad üle ääre.
a kelle jaoks see äär on tehtud üldse. ja kas ma armastan seda äärt. kas üht äärt saab armastada, kas ta väärib armastust? kas äär on jäetud maailma üksi. et saaks piiri tajuda. ja kõik hoiavad eemale. ja nüüd ütleks midagi piiri ületamise kohta, uu ää. ei. ei ületata mingit piiri siin. lihtsalt äär. ahjuplaadi äär, raamatu terav serv. Tsooru raamatukogu Harry Potteri 3. osa mingisuguse lehekülje terav serv, kassetimängijaga raadio, mis Ring FMi lõugab, et raamatukoguhoidja ei tunneks end nii üksildaselt selles Kagu-Eesti nurgas, ja kuratmaivõi, selle raamatukogu lõhn... tahan sinna pärast surma saada.

muig. kas on natuke selline tunne.. et tahaks madalstardist kuskile metsa joosta? jah. ja suvi tuleb ka, mäletan hästi, kuidas eelmisel aastal olid need esimesed naiskoori proovid aprillis-mais.. kus proovi alguses oli veel valge. kas te saate aru. kas te olete valmis selleks, kuidas kogu Tartu ja kogu Eesti kaotab aru sel hetkel, kui saab õhtul pusa või t-särgiga välja minna. ma lähen õue elama. ma lähen faking aeda vatitekiga. kas te saate aru. palun kujuta korraks ette, et sa lähed õue, ja ei ole lund, ja ei ole märg, ja on see kerge liikuv õhk, ja kuiv asfalt, ja sa oled käinud kellegi kohtumas võib-olla. või võib-olla just lähed ning oled ootuses. või tahad kohtuda mõne kirjanikuga, sügaval sisimas, ja lihtsalt näed teda tänaval, aga ei malda nagu rääkida, ja pärast on selline õõh ääh vastik tunne sees. muig. või võibolla lähed üksinda tanklasse kabanossi ostma ja kirjutad sellest pärast luuletuse, kui pettunud sa olid, kui sa aru said, et inimesi ei saa muuta, kui nad ise ei taha. ja kuidas see on natuke iluski, kui sa seal teisel pool saad aru, et tegid õiget asja.

ja tahad autot, mille aknale tolmu sisse midagi kirjutada. sest sõnumid. istud autosse kõrvalistuja istmele ja ohkad, samal ajal paneb juht (kes oled ka sina) auto käima ja ta mõistab sind t ä i e l i k u l t, ja sa valad vaikselt pisaraid ja samas oled nii rahul, et see inimene sul on. et see inimene istub su kõrval ja paneb autoraadiost mingi chet bakeri käima ja te sõidate päikeseloojangusse, kuskile Viljandi poole, sest selle ringtee juures loojub päike, või loojub see Lõunakeskuse palli taha? istute seal koos. oled ise roolis, aga samas istud ka kõrvalistmel, sest kõige parem asi, mida teha, on istuda kõrvalistmel ja mitte vastutada. jah, äkki sõidate Viljandi poole, enne käite Lõunaka rimist läbi, kõik on koos. kõik kassad huugavad, lindid ketravad, vasarad need vuhisegu. mingi varblane on jälle poodi sisse saanud ja tiirutab siseraadio ülemistes sfäärides, keegi ostab tööstuslikus koguses karastusjooke, sest mingi faking vorstigrillimine kindlasti kuskil tiigi ääres.. oh teate, sääsemürk. sääsemürk tuleb ka võtta. sääsemürk on nii ilus sõna.

sääsemürk.

sääsemürk.

et justkui mürgitaks sääske. paneks talle midagi kohvi sisse ja siis ta dramaatiliselt kukub pikali, vahutab veits ja lohistatakse paremale ära. perfect crime. (paremale ära.)

sõidame Viljandi poole, põllud juba, tee ääres ei hääleta mitte keegi. üldse muid autosid ei ole, maaliini busse, ekskursioonibusse, rekasid. kuhu me sõidame? ei tea, suitsetama kuskile näiteks. aga noh, ma siin ükspäev ju kirjutasin, et suitsu ei tee, mis mõte sellel üldse kõigel on siis... tahan juttu alustada, aga nagu ei oska kuidagi. sõidaks nagu emaga. ema. ema, kas sa annad andeks. ma olen sitaks halb tütar. sa ütled, et ei ole, aga ma ei usu. sa oled vaikimisi optimistlik, sa oled nii tark, ma tahan olla sulle lähemal. ma tulen nendel kuivadel suveõhtutel koos sinuga aeda kastma. teen nii, nagu sa ütled, sest loomulikku intelligentsi mul aias ei ole. nii, nagu sul. peenrad on väiksemaks jäänud. vana hea pojengipuhm ikka alles. äkki ma kardan ikka veel aeda. (või on asi mu suhtumises?) sellest ajast, kui see oli sinu ja vanaema ruum. kuhu te võisite tundideks jääda ja ma ei osanud sulanduda. ega tahtnud ka. mulle meeldis toas. sikutada suurte raamatuid riiulitest välja ja avastada, et ikka ei ole pilte. siis lugeda sajandat korda uuesti mingit variatsiooni karupoeg puhhi spetsiifilisest seiklusest. seal on suur ja kollane päikeseloojang. ikka loojangud, mitte päikesetõusud on alati mu lemmikud olnud. kesse sõidab päikesetõusu?

avastasin jälle keset päeva, et viimane aeg suitsetama hakata, aga järgmisel hetkel tantsisid südamelöögid jälle mingit marumasurkat, niiet peab vist ikkagi peoga tablette lükkama hakkama. olen nii hajameelne. mul on kaks tabletti ja ühed tilgad, mida võiksin võtta, aga ma lihtsalt unustan. see-eest mul on kolm keikat tulemas, mille jaoks on liiga vähe ettevalmistust tehtud, samal ajal kirjutan igal sammul mingit luulet ja teen hommikuks riisiputru, mille kõrvetan põhja ja lisan kakaod, et oleks rohkem artsy karlovakohvi puder. ananassiga süüa kõlbas küll. (disclaimer: ise ei osta ananassi koju, sest who the fuck ostab terve ananassi koju, aga kui kingitakse, siis võib ikka süüa)

nägin täna, kuidas laps kõndis autoteele ja vaatas samal ajal telefoni, aga see oli okei, sest see ei olnud nutitelefon. see oli mingi oranži korpusega nokialoks ja ta pani selle kõrva äärde. nägin täna ka ennast peeglist ja vaatasin, et olen musta hakanud kandma jälle. otsus: peaks rohkem musta kandma.