uuh. noh ütleme nii et ma olen kuskil.. mingi RPG, ütleme et Chrono Triggeri lõpubossile lähedal, mingid eelmised bossid on ka - või noh, mis me ikka siin jurame, ütleme et lõpuboss. nii. ja meil on see kaklus ja meil on lootust ja ärevust, seda head ärevust, mis on fight-or-flight, aga kindlasti fight kõigepealt. ja siis et olen (dropin selle meie-vormi prg) terve mängu mänginud quick-save'idega, sest ma mängin emulaatori pealt. nii. ja siis on see, et kogemata salvestasid vales kohas, või et ei ole väga enam loota quick-save'ile ja lihtsalt üldse ei tule välja, ja ei saa ennast piisavalt ravida, et HP kõrgemale jõuaks, aga lõpuboss (kas see võis Lavos olla?) litib julgelt sinu eluriba väiksemaks. ja siis ongi see, et sa pead korraks alistuma ja minema tagasi sellesse eelmisesse päris save'i. mis ei ole quicksave, vaid legaalne mängusisene save. ja oi kuidas ma kartsin neid "päris suremisi" selles mängus, kuidas see oli alati nii dramaatiline, Crono kukkus pikali ja ta metallturvis kõlksus ja Lavos lõrises ja tuli see pilkane pimedus ja continue? vms ja see väike "klink" mis on pisut kõrgem, kui selle rüü kõlksumine. ja see kärsitus ja läbematus, et oot ma pean nüüd kõik uuesti tegema. ja sageli ka füüsiline valu, et deem, miks ma ei olnud piisavalt tark.
6:05 real deal
nad võidavad muidugi.
aga ükskõik, mis selles mängus juhtus - alati enne iga vaenlase alistamist VÕI sinu enda alistumist, oli hetk täielikku vaikust ja visuaalset seisakut. et ei ole KOHE. ei ole KOHE surm, et jõuad kohaneda. ja selles oli mingi põnevuslaadne hirm, sest see oli ju hirmus, et sa ei saagi kohe aru, et miks kõik vait jäi või et hõkk, midagi suurt on juhtumas??
kui eluliselt vajalik on mõista, et ma ei ole eriline!!
nartsissistlikud kalduvused?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar