2009 :))))

Nonii, siin on nüüd vahepeal olnud korduvaid katseid midagi postitada - aga üks puhanud, lumesajus ja sotsiaalelus kümmelnud Kaisa kirjutab nüüd. Jah, "puhanud" on laialivalguv mõiste, aga olen saanud mittetöötamist nautida, olen saanud magada hoolimata kellaajast. Ja mitte tunda häbi või süüd, aastavahetusel oli nii mõnus koosviibmine, et pärast suisa tundsin end mitu päeva hästi. Siiani suht. Et mul on ikka veel need võimed olemas. Ikka veel võin olla meeldiv ja seltskondlik, midagi välja mõelda ja see teoks teha. Lihtsalt end hästi tunda.

Räägin kellegagi, kes on minust pisut vanem - mitte paar aastat, aga mitte ka kümmet. Seal vahepeal. Ja siis poetab too mõne kommentaari et "ma tegin sinuvanuselt ka nii" või "nii nagu ma varem olin." Või hoopis, et "sinu vanuses ma ei mõelnud üldse neile asjadele, millele sina mõtled." Tekib tunne, et - oo! Sa tead minust rohkem. Sa justkui tead minust midagi? Sa justkui mõistad natukene praegu minu olemist. Kas on seal tulevikus, oo prohvet, midagi uut mind ootamas? jne.

Kuna infokanalite üleajavad lätted ilmselgelt oma lonte lähitulevikus kinni ei sõlmi, siis.. tea. Kõike ei pea uskuma või arvesse võtma, mida loen või näen. Tahaksin piirata oma meediatarbimist. Sotsiaal-. Hmm. Mulle tundub, et see pole esimene kord, kui sellest oma blogis räägin. Seega täna tegin väikse sammu ja unfollowisin kasutajad, kelle sisu mulle mingeid ää.. komplekse tekitab. Isegi kui need on suunatud just vastupidi komplekse leevendama, aga kuna need lihtsalt tuletavad oma eksistentsiga mulle algset juurt meelde, siis vist parem loobun.

Huvitav, kas minu praegused sõbrad on need, kes on hiljem ka sõbrad. Rubriigist minu ema sõbrannad, kes tulid külla ja mitme tunni pärast siis panid saapad jalga ära ja rääkisid veel 20 minutit. Rubriigist ema tuttavad, kes tulid kassi süstima ja ema süstis kassi - kõik toimus sealsamas Võru kodus, vanaema vaatas vist samas toas telekat. Pihlamari käis täna korraks jakki toomas ja nii mõnus oli esikus (köögis!!) veel rääkida. Lihtsalt ludrutada. Ajada. Mõtlesin korraks, et kas oskaksin tema koera süstida, kui peaks tekkima vajadus. Ilmselt küll, kui keegi ette näitaks.

Kuna uus soeng on ilmselgelt kõige aktuaalsem-põnevam asi minu igapäevaelus, siis ei saa me üle ega ümber selle kajastamisest ka siin. Nimelt arvasin mina, et olen hullult originaalne ja kõike, kui endale normaalse Paula sonksi lõikasin eelmisel nädalal. Rääkisin emaga telefonis ja too ütles, et ta lõikas ka täpselt minu vanuses järsku lõnga lühikeseks.

                                         

Taaskord ilmneb, et nagu ema, nõnda tütar. Et ei olegi originaalne. Kummalised rajad, aga ma ei saa öelda, et ma ei naudiks seda. Et kui me muidu pole superlähedased, siis vähemalt alateadlikult. Telepaatiliselt.
Vaheaeg õpetamisest ja juhendamisest on olnud tõeliselt pikk ja mõnus, olen kuidagi väga rõõmsaks muutunud. Puhanud? Lihtsalt õhk ja armastus? Väga palju seltskonnas olemist, nostalgitsemist ja 21. sajandi alguse popmuusika meenutamist. Kaubandust ka. Käisin lühikeste vahedega vist kolm korda Lõunakeskuses, viimasel korral LEGO-poes. Kui sa pole veel seal käinud, siis palun mine. See on kõige toredam pood seal majas. Lihtsalt vaatamiseks ka. Klotsikomplektide nimed. Parim. Tervitage kokka, tähendab, seda inimest, kes nende nimede/tõlgete eest vastutab. Siin on minu top 6:

Ja kui sa arvad, et sellest spetsiifilisemaks ei saa minna, siis..

(Mõni inimene on nii ilus. Et täitsa raske on vaadata. Või nagu tekib hirm, et oi, kas on imelik, et ma vaatan. Nagu see vastik ärevus, mis väiksena trifaad mängides, et ma pean kogu aeg valvel olema. Et mingi hetk ta ilmselt märkab ja mõtleb, et huvitav, miks ma põrnitsen. Aga niisama. Tahaks veel vaadata, lihtsalt silmitseda. Küllap nad on iseennast oksendamiseni peeglist vaadanud. Mina seevastu pole!)

Aastavahetuse olengul playlisti ei olnudki, taustamuusika ei mänginudki, kuna D-harmoonia lihtsalt laulis mingi hea tund aega järjest, lihtsalt ajaviiteks. Tõenäoliselt kõiki külalisi ma sellega ära ei hirmutanud. Esimene Eha tänava aastavahetus. See on ikka tähendusrikas, sest ma väiksest saati olen pärast aastavahetust oma sünnipäeva ootama hakanud. Ja see on ju põnev. Sest ma olen laps. Lihtsalt see, et - hops, olen nüüd aasta vanem. Ja siis peaks jääma juhmi näoga hange seisma, et wäo, see juhtus.

Kurk on põletikuline. Talveõhk! Lumelaps ikka täiesti. Naudin krõmpsu ja reithammustavat pakast. Seda mõnusam, seda mõttekam on üldse sooja tuppa jõuda. Aga olin liig entusiastlik ja vist külmetasin avalihõlmi lumetuisus. Homme, tähendab, täna (sest kell on jälle öö) peab jälle asjalikuks hakkama.. no proovime. Haigustekitaja võiks järele anda. Heitluses dilophosaurusega..

A ja head 2009 siis kõigile!