miks te kardate??
tere tulemast pardale
miks te kardate??
iga kord kuulates tuleb uus asi pinnale.
kontserdist. noh kontserdist. mmm.
igasuguseid tundeid tunnen ikka veel. olen üleni hõõrdunud ja tundlik nahk, sain nii suure šoki vist, et selle kontserdi ära tegin, et ma ütlesin enda huultega enda häälega mingeid asju välja, et teised inimesed olid toas, et minu elus olnud ja olevad inimesed kuulasid ja mul oli kogu aeg küsimus: kas mul peaks olema piinlik. kas mul peaks olema piinlik.
sest see on lihasmälu, sest see on avalik eneseväljendus, sest see on suhtlus ja ma olen liiga suure osa elust tundnud, et ma pole väärt, et ma pole teistega võrdne, et minu mõtted on midagi, mida peaks häbenema, et minu väljendus on midagi, mida peaks tagasi hoidma, seega mul lihtsalt närvisüsteem ei saa aru, et ma tegin midagi ise ja inimestele suht läks korda tegelt ..
aga kuradile, kuradile.
mingid inimesed on mu elu küljes ja mul on lausa hirm, et kui kauaks nad sinna jäävad, kuidas ma ei suuda jätkuvalt lahti lasta inimestest, kes on mu kehasoppi sööbinud - võib-olla siis polegi vaja, võib-olla see on mu saatus, ma ei tea. eluülesanne. mingid lootused ja samas kui näed silmast silma ja tuleb jutuks, siis on liiga lihtne. siis on 2+2 ja saad aru kui absurdne see maailm on. et mõtlen jälle kellelegi midagi rohkem külge. et ma olen expansion packidest üleujutatud, olen kleepinud kogemused ja hirmud ja ettekujutused enda külge, olen kõndiv kärbsepaber, laperdan ja korjan võilillekarvu ja tammelehti ja upun hinnangutesse. ütlen endale, et ma pean õppima taandama. ometigi saan olla ainult mina ja sina ainult sina. aga äkki mu looming saab mind paremaks muuta. ja kumb on tähtsam. kas tahan, et ta muudaks mind paremaks. või tahaksin muuta seda, mis mind ümbritseb. ja kas pole see üks ja seesama?
Gerli saatis kontserdist pilte ja läbi tema kaamerasilma oleks see justkui mingi teine üritus olnud.
"ehk ma olen su elu jaoks mõttetu mutrike ja kui need read lõppevad, mõistan, et oled mulle võrdselt tähtsusetu".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar