tulgu

eile õhtul käisin väljas. riietusin bollywoodi peole tihaseks ja üle pika aja tantsisin tõesti eluga. ei häirinud see, et toas oli talumatult kuum. keegi käis Horvaatias karastumas, eks. väga mõnus bänd laval, kõik improviseeritud värk ning Jarek oma sõnaloomega. publiku üheks silmnähtavaks-kõrvkuuldavaks lemmiklooks sai Mis on kõige naljakam koht, kus sul on puuk olnud?.

reaalsusse tagasi tulemine läheb hästi. ekraaniaja vähendamine ja hommikusöök aias ilmselt mängivad selles suurt rolli. mõned ideed lugude seadmiseks on olemas. klaverit puudutades muutun suhkruveeks ja ajan kohe üle ääre. kui nüüd saaks natuke aega planeerida ja julgemalt enda jaoks salvestada, siis motiveeriksin end nii mõndagi säilitama. see on ju väärt.

   Kui ma oleksin lillemüüja, siis ma ei ütleks kunagi "lilli on nii palju, et tapab". Ma ei tea, mis ma ütleksin, aga kindlasti mitte "tapab". Võib-olla ma ei ütleks midagi, ma ainult nopiksin lilli vaasidest välja, seaksin nad kimpudesse, asparaaguse oks juurde, hõbepaber ümber, ja keeraksin tuutusse. Palun, kolm rubla kaheksakümmend. Palun, neli seitsekümmend. Ma aina nopiksin lilli ükshaaval vaasidest ning varte jahedad puudutused paneksid mu peod värisema, otsekui hoiaksin ma midagi väga hinnalist peos. Kui ilul üldse ongi hinda. Ma ütleksin kogu aeg, palun, viis rubla, ja palun, kaks rubla kaheksakümmend. Ütleksin ja mässiksin lilled paberisse, suleksin nad ruttu pimedusse, muidu imbuks nende ilu mu peopesadest verre, jookseks mööda hargnevat soonestikku laiali ja - juba oleksid mu lühikesed juuksed nelgi kräsupea. Ainult mitte nii leekivpunane, veri võtaks värvi endale, sest ainult eredavereline saab õitseda. Siis varastaksin endale võõrasemade sametsilmad, võtaksin salamahti tulbikaelast nõtkuse, vahetaksin ennast lõpuni välja, igast lillest natuke. Aga ühtekokku teeks see palju, teeks terve inimese, ja mu suus oleks nartsissi erutav hingeõhk. Kallade kõrk naeratus näol, keeraksin lilli tuutudesse. Palun, kolm kakskümmend viis. Palun, rubla kaheksakümmend.
  Ei, ma ei ütleks kunagi "lilli on nii palju, et tapab", nagu ei ütleks ma sedagi, et "poisid on alles kullesed, kui tüdrukud on juba vormikad kanad". Ma ei mäletagi, millal ma viimati nägin kanu täies sulestikus, ma kaalun päevast päeva alasti kanu, siniseid nagu talisuplejad, kaks rubla kakskümmend kilogramm.
  Aga kui ma tahaksin ilus olla, peaksin minema lillemüüjaks. 

-Heljo Mänd, "Üksteisest läbi ja mööda"