triibikust kass magab päikeselaigus.
see genklubist kingiks saadud vaip tekitab kogu aeg mingit äratundmist, kuna onu perel oli taolise koega vaip. ka vist punane ja pikema karvaga. meenub samasugune päikeselaik - küll ilma kassita (kassid olid õues! kes kurat kassi tuppa laseb..) ja kuidas onutütar siis keskendunud ilmel, korts kulme vahel, sellelt tolmu imes. toru kiskus vaipa muudkui rukka. tolmuimeja valjuhäälne hädaabi-inin häiris ja hirmutas mind täpselt samamoodi, nagu saumikser mu kassi. ka täna hommikul üritas ta külg-selg ees tasa ja targu teise tuppa hiilida. arvas, et hääl tuleb sussidest.
tolmuimeja müras on midagi paanilist. mul vist seostus see sellega, et on kiire. et kui ma olen põrandal, siis pean kohe diivanile ronima või kuskile eest ära. ning sageli koristati pahatujulisena. või muretsevana. et ootamatud külalised näiteks kohe tulevad ja ruttu elutuba korda.
aga tulles tagasi onu kodu juurde, siis mul tuleb lausa selle toa lõhn praegu meelde. onutütre/naise magus deodorandi(äkki isegi lõhnaõli)aroom, maavaikus, kellegi sammud metallist välistrepil. see tuba oli ehitatud garaaži peale. püha süntesaator sessamas toas, aknaaluse laua kõrval kapi peal. mingi sild võimatu ja võimaliku vahel.
ma pole vist elus nii keskendunud olnud, kui selle pilli sound banke testides ja avastades. tundus kummaline, et neil oli maal elades palju moodsamat tavaari kodus, kui meil.
et sõidad nagu metsade vahele sünti mängima :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar