tähtis on mitte hakata Damien Rice'i kuulama, sest muidu läheb eksistentsiaalseks kätte

Kõrvetav üksilduse tunne. Õõnes raudpost võreaia küljes. Lapsekäed kallavad sinna sisse vett, tigusid, hakitavad postkaarte. See on toru, mis neelab. Kõrvetav ja magus üksildus. Kollane jope, ei, punane, mis vahet seal on, ta on pealt kilene ja sahiseb. Kruusane hoov ja kevadine tuul. Ma olen magusalt üksi, mu teadvus tantsib oma pärisosades ja väljakujunevates elementides, kuid mul on juba tugev enesetunnetus. Vaatan kord ühele, kord teisele porilombile otsa. Nad pargivad end kogu aeg siia meie maja ette. Lükkan raudtorru veel kive, kuulan, kuidas nad iseäralise plumpsuga põhjas asuvasse veesilma maanduvad.

Ei märka. Ei märka, kuidas aastaajad väänduvad, kuidas kuu kahaneb ja kasvab, kuidas mu juuksed kasvavad ja neid lõigatakse, kuidas pilved tulevad üksteise seest välja. Keegi kuskil lõpetab haridusasutusi juba siis, kui mina alles jalgrattaga sõitma õpin, veedan pikad päevad ja õhtud mingeid tegevusi tegemas, millest ma praegu suurt ei mäleta. Mäletan vaid sünnipäevi, kirjasõpru, lemmikraamatuid ja hetki, kui sain aru, et olen kõrvetavalt üksi.

Seesama magus üksildus, kui hakkasin Pipi-kassette kuulama, ruudulisi kaustikuid täis kirjutama, klaverit harjutama. Kõik oli sama.

Ma olin endal alles.