Astun üle kasvuhoone kõrge lävepaku,
sa tõmbad mullased kummikindad käest,
mudid enda oimukohti,
siis minu omi.
Olen nüüd siin,
selles pikas päevas.
Tulin kuskilt mujalt,
samal ajal kui sina palehigis
istutasid. Meie mudased varbad tervitavad üksteist.
Ringitad ja ringitad mu kuulmekäikude kohal.
Tunnen niisketest sõrmedest naeratust.
Tulen alati kuskilt mujalt,
tantsima tomatitaimedesse.
Kondenseerunud kindad väikesel teerajal
templi keskel tuletavad meelde:
keegi oli siin
enne
sind
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar