tore, vahva, sümpaatne, imeline, suurepärane, hea, ilus, pai, kallis, armas, väärtuslik vs
mõttetu, tarbetu, kehv, vilets, sitt, lahja, halb, ebaõnnestunud, närune, armetu.
(mõtlemise koht.)
(mis tunne tekkis neid ridu lugedes?)
(vot nii tundlik ongi inimene.)
Mari jagas luuletust. Nii värskendav. See mingi kollektiivmälu ikka. Käis mingi jõnks läbi, kui lugesin sõna "Stiina".
"olen elanud internetita maailmas
ja internetiga maailmas
olen elanud mobiiltelefonita maailmas
ja mobiiltelefoniga maailmas".
Kurat, mulle ei mahu aeg ikka pähe. Alles see ju oli, kui kogu elu ei olnud internetis. Kui üritustest sai teada ka siis, kui polnud FB-d ja neid ei kutsutud "eventideks"...
Kaks õhtut olen arvutivaba olnud. Suht head õhtud olid. Jõudsin köögi koristamiseni. Ma olen üle keskmise uhke enda üle. Eile käisin pillimeistri juures. Mu õpilane viis mind sinna. See oli nii liigutav. Missugune orgunn! Olen õnnelik, et saan jälle torupilli mängida. Täna oli raske torupillitundi üle pika aja torupilliga anda. Igasugune mänguvorm läinud. Kops on nõrk. Kuidagi.. raske. Aga püüan vähemalt üle päeva natuke tuututada.
Ja täna? Nägin häirivaid unenägusid. Ühes neist pidin kinni panema erinevaid süntesaatoreid, mis olid autoplay peal. Aga need ei läinud kinni. Vist seepärast, et olin esimese äratuse järel pannud raadio tööle, et kiiremini ärgata, aga jäin hoopis saatejuhtide mula ja muusika saatel uuesti magama ja kuulsin muusikat läbi une. Vajuta nuppe palju tahad, muss käib ikka edasi. Olin täiesti hullumas. Mirjam seisis nende pillide juures, suviselt riides, ja naeris mu üle kuidagi niimoodi, nagu multikates pahad tegelased naeravad. Pahatahtlikult. (??) Süntekad mängisid jah mingeid generic Star FMi hitte. Suht tüütu valik seal kanalil, aga hommikuprogramm.. no saatejuhid ikka toodavad hästi. See on vist ka mingi harjumus, Võrus koolihommikutel lükkas ema ka raadio sisse, et ma end üles veaksin.
Lõpuks magasin siis .. väga kaua ja kui lõpuks tõusin, avastasin paanikas, et mul on 2 tunni pärast hääleseade tund. Jess, täna oli just õige päev sissemagamiseks. Hääl ärkab ju mingi.. igavesti. Mõmisesin ja inisesin kõige saateks, mida kodus tegin. Aga tundsin, et hääl magab niiii hullult veel. Ega see tund hullult hästi ei läinud, aga sain palju olulist teada. Ma ei oska hingata, mistõttu ma ei oska eriti häält tekitada. Ja et absoluutne kuulmine segab mu elu täpselt nii palju, nagu ma olen alati harjunud, et ta segab. Aga nüüd ma püüan astuda mööda sellest asjast, et ma ei suuda valesid noodikõrgusi laulda. Et ma püüan keskenduda hingamisele ja jumal hoia, mis mu suust välja tuleb, aga õhku tuleb kasutada. Jesus maria de la cruz. Samuti sain teada, et ma olen vist ikkagi rohkem sopran, kui alt.. aga noh, seda on vara veel avastada. Praegu pean kõige rohkem hingamisega töötama.
(aga siiski, kuidas laulda nii, et ei mõtle kaasa "h dis fis gis fis dis h"??)
Tulin täna töölt ja kõrvus hakkas kummitama:
"Sina oled minu sõber, meie jutt ei ole tavaline
Meie jutus on see tõde, mis on antud hetkel oluline"
(vb sellepärast et sõbrapäev oli just ja ma nägin sümboolikat ja tähti ja sõnumeid sel teemal õpetajate toas)
Sõnade rütmi ja riimi ja viisi järgi olen teadnud seda laulu ma ei mäletagi mis ajast peale (ega edasi väga ei teagi..)
"Meie jutus on see tõde, mis on antud hetkel oluline."
Ja nii ongi. Räägin oma sõpradega sellest, mis on antud hetkel oluline. Ning see on alati tõde, sõltumata, kui suur või väike see on. Ausad tükid lendamas hammaste vahelt. Tükid järel. Tükid ees.
Tükid.
Suht tükkis on olla old need nädalad.
Eelmine nädal oli näiteks väga ebameeldiv. Aga alles jäin.
Kuradi raske on.
Aga ma suudan suht vabalt mingist häirivast pasast rääkida, mis on positiivne.
Puistasin nädalavahetusel sõbrale südant pärast pikka jalutuskäiku (jumal tänatud, et ma kodust välja läksin too päev!) ja jõudsin ringiga tagasi oma algosadesse. Või hüpoteetilistesse algosadesse, ma ei tea.
"Ma ei taha, et mu negatiivsus takistaks mind tegemast neid asju, mida ma tahan teha."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar