Mis värk nagu sellega on, et ma pean oma elu hullult tähtsaks. Enda individuaalset olemist siin maamunal. Et vot, mul on mõni selline unistus ja iga hetk, kui ma ei liigu oma tegudega otseselt selle täitmise poole, on praktiliselt elujõu raiskamine. Ja näe, teised jõuavad ja räpivad 15-aastasest peale ja oskavad produda ja küpsetavad plaaditäie idekaid laule ja saavad kanda kehasukka vms ja miks minu madal enesehinnang takistab mind ükskõik mida tegemast 90% ajast? Guess fucking what.
Ma võin ikka inimene olla!! Ma olen teel.
Küllap see polegi ainult enesehinnang. Ilmselt ka see, et mu praegune eluviis on minu valik, kuigi ma seda ei hooma. Sest oled ju harjunud, et mingid asjad juhtuvad ja on. Ja küllap see ka on vajalik: praegu töötan teiste inimestega ja ausalt öeldes mul on seda vaja, sest olen enamiku elust totaalne erak olnud. #lifeskillz
Viimastel päevadel olen vajanud rohkem välist stimulatsiooni,
Teate, mis veel on positiivne? Minu praegune suhe spordiga. Ja enda kehaga (!). Täna olen ma liiga väsinud, et sellest kirjutada, aga järgmine kord, järgmine kord. Koondan mõtted. Ja ütleme, et käin korra jooksmas ja kirjutan siis endorfiinide pealt.
A ja siis infot meediakanalitest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar