jääb üheksandaks laineks

tähendab.
Karl Ristikivi.

mehel on selline poeesia, et... et tegin tema sõnadele laulu. sõitsime Alexiga pealinnast tagasi ja tal oli üks Ristikivi kogu kaasas, mida ta vaheldumisi 2013. aasta juuli Loominguga sirvis. sealt kõnealune tekst pärit ongi. täpsemalt - Fragmente "Keelatud territooriumist" II. otsi siit, lehekülje kõige viimane tekst. ma vist pole midagi nii nukrat kunagi lugenud, isegi selle luuletuse rütm pritsib kurbust. proovisin muusikasse panna klassis 306 ja võib öelda, et sain täpselt õigel ajal vormi paika (rekordilise 2,5 tunniga #lembitukuuse. üks teine laul on mul juba pea 3 aastat pooleli.. sest sõnad on otsas). kool pandi kell 19 kinni, mul jäi natuke salvestamisaega ka. arvutimikker peksab muidugi üle.


saatsin musta variandi mõnele sõbrale. gerli ütles, et ma peaks tegelikult palju rohkem kirjutama. ja siis tuli mulle meelde, et kurat. peaks ju. sest ma tegelikult tahan. tuli meelde mitu inimest, kes on öelnud, et ma võiks hoolimata erialavahetusest ikkagi kirjutada. ja iga kord, kui keegi ütleb, tuleb see imelik mollisaamise tunne.

aga homme algab kool jälle, kõikide dirigeerimiste ja erialatundide ja klassibroneerimissüsteemiga hesus navas
ma tegelikult olen põnevil ja valmis
enne kirjutan veel sellest tänasest unenäost, et ärkasin rongis ja Kapsi oli järsku seal ja rääkis telefoniga. ta ütles mulle, et "Mirjam pani su rongi peale". küsisin siis, et kuhu me sõidame, tema vastas: "See rong läheb Võrru, aga enne läheb Jõgevast läbi." 
okei.
normaalne.
end natuke kogunud, vaatasin ringi ja peatusime Põllu peatuses (ikka veel nagu Tartus..?) ning järgmine peatus oli Räni. (?) kuna ma tundsin järsku, et mul on siiski vaja tagasi Mirjami juurde saada (justkui oleks ta minust püüdnud lahti saada, sest ma reaalses elus olin tema juures ööd! olin ainult hämmastunud, et kuidas ta mind rongijaama sai, ilma, et oleksin ärganud?). läksin Räni peatuses maha, aga kõik oli kuidagi.. teistmoodi. mingi suur roheline Konsum ja siis hektari jagu võsa. 
okei.
normaalne.
samast rongist tulid maha kaks koolivenda, kellele hiirvaikselt järgnesin. ja siis ma nagu ei mäletagi enam midagi. läksin vist Mirjami juurde tagasi.


aga sõsarblogi on ka jõudsalt käima läinud ning talutava kujundusegi omandanud, käsil pildikuu 5. päev. nii tore, kuidas nende piltidega tuleb nii spetsiifiliselt suvalisi teemasid meelde, millest ikka kirjutada, SEST RUUM EI SAA JU OTSA