ja jälle

iga aasta alguses saadavad suured firmad mulle e-maile. ütlevad, et palju õnne ja kaks nädalat sünnipäeva ümber on -10% kõikidest hindadest ja palju õnne veelkord JA PALUN OSTA MIDAGI!!

ja siis on nii imelik ja rüvetatud tunne kuidagi. mõtlen. et võtan end kõikidest uudiskirjalistidest maha ja pühkige oma suu mu püsiklientsusest puhtaks ning maailm on hukas ja tarbijaühiskond ja nii rumal kõik ja iu plastikkaardid palun

ja siis ma hakkan heietama ja mõtlema et oota sündisin jah ja sellest on nii palju aega möödas..
mingi selline rõve ebaloomulik puhta maja tunne on iga kord, kui sünnipäevale mõelda. ajaxi lõhn tuleb ninna. muidugi, sest kui ma olin väike ja oli sünnipäev lähedal siis oli max koristus alati. (MILLAL EI OLE OLNUD KORISTUS) kõikjale kuhu vaatasid, võisid näha märga lappi ja oma kätt ja ema kätt ja et raamatute ja vihikute hunnikud tuli panna ära kuskile ja enne kui arugi said olid sugulased külas ja sektsioonkapist võeti nõud välja ja kartulisalat läks sinisesse klaaskaussi ja kui kõik olid ära läinud, oli selline uhke tunne, sest vaata, minu pärast tuldi ja ja ja..

ja pärast kahtkümmet aastat mulla ja gaaside keskel elamist omad järsku mingit analüüsivõimet, sest kunagine olevik muutus minevikuks. paljugi tundub olevat loogiline. kõik klišeed, millest kord kuulnud oled, kehtivad laksult sinu elu kohta ja paanika et sa tegelt ei tea, kes sa oled, ja siis sa ei oskagi olla kuidagi ja sa lükkad selle kõik kuskile ära.. ning ongi järel mingi moodswing molly sinust, kes vajab inimesi ja sotsiaalsust, aga samal ajal ei taha kedagi näha, vaid lihtsalt magada.

sisedialoog käivitub jälle ja tuleb läbi tormi ja hangede üks black lady kes lööb võmmu kuklasse ja ütleb, et ei, sa oled vajalik ja tee oma muusikat ja tule kurat kodust välja

i guess it's just called growing up