viivi luik

(ja tore kooliõde liisa hõbe viisistas ka selle hiljuti, mul oli au esiettekandel osaleda):

Ööde roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsama südant veel pihus,
ärkab kurbus taas võtma su und,

üha selgemalt tead, kuis on kaugel
kõik su ammugi tallatud teed.
Mõnda häält, mõnda kuminat kauget
veel sa tead, aga pea jätad need.

Tasa ligineb tund, millal kaotad
oma näo, oma nime ning tee.
Aja väsimus silmisse vaotab
hõbeläikese vaikuse vee.

Ja sa võib-olla jälle siis palud
hoida armsamat elavas käes,
kanda kirsipuu õitsemisvalu,
võtta lisaks üks sündimispäev,

et taas roheka valguse vihus,
siis, kui tähtedelt kõliseb lund,
tundes armsakssaand sõrmi veel pihus,
ärkaks kurbus taas võtma su und.