noh, võib ju mõelda, et ära lihtsalt teeskle enam.
aga vata nagu jube imelik on järsku end muuta. ei mõtle mingeid fundamentaalseid muutusi. ma olen liiga heasoovlik inimene selleks, et üks teine heasoovlik inimene oma elust välja lõigata. et kui mingid energiad või hoiakud absoluutselt ei klapi. ja täiega püüad ju.. täiega püüad sellest mööda vaadata. no paar korda on õnnestunud. aga siis jälle ei saa.. ja hakkab sädemeid pilduma ja visisema ja ärevust tekitama ja siis mingi aeg on pohhui, aga mingi aeg enam ei ole.
ja täpselt on tunne, et sellises olukorras võib heast nahast puudu tulla.
aga siis mõtlen vagale ja heale jane eyre'ile, kes kõik välja kannatas.
aga siis jälle mõtlen, et täiskasvanud inimesed ju, võiks ära rääkida?
aga siis jälle mõtlen, et ei oska.
aga siis jälle kärssavad kontaktid läbi ja maruraske või väsinud on olla.
kas loomadel on ka nii vä
teise loomaga vahest
ei meeldi ühele teine aga teine ei saa arugi või
või nagu natuke saab aga siis nagu naudiks seda võimuhetke teise üle mingi
alateadlik energia või
----------------------------------------------------------
see selleks igatahes. täna ärkasin pool üheksa selle peale üles, et kopp oli akna taga ja maja värises. võrus juhtub imelikke asju viimasel ajal, nüüd on siis ette võetud tänavavalgustuse uuendamine. kuna ma olin juba päris palju veidraid unenägusid näinud, siis tulin üles ja pesin kraanikausitäie nõusid ära. mandlid endiselt paistes.
esimene unenägu oli selline, et olin tartus ning jalutasin põhikoolisõbranna Eleriga. meil oli plaan kõndida küüni tänava lõpuni, siis ümber keerata ja tagasi tulla ning selleks ajaks pidi meile küüni ja poe tänava nurgale keegi ühe pitsa tooma. käisime mingil põhjusel ka r-kioskist läbi ja nägime seal üht gaasimaskiga tüüpi (see tegelt ei näinud isegi väga gaasimaski moodi välja, lihtsalt nagu mingi.. kriipi plekist mask. nagu oleks kellegi pea rohelise kanistri vahele löödud.. ja silmaaugud tehtud). läksime siis oma pitsa juurde jaole, söögi toonud sõber jäi ka sinna meiega hängima ning mõne aja pärast ilmus välja ka kriipi maskiga tüüp. hakkasime semulikult kildu rebima ja sööma, miskipärast läks tantsulka ka lahti ja järsku see maskis vend haaras mingi harpuuni välja ja lihtsalt keeras selle Elerile rindu. ja siis ta suri.
ja siis ma olin šokeeritud ja tahtsin kaubamaja juurest bussi peale minna (??), aga see tabloo oli kustunud ja üldse oli igalt poolt vist elekter ära läinud, kõik oli pime. ja siis ma läksin teise bussipeatusse, sest mul oli järsku vajadus mingitki valgust näha. ja siis läks Erle mööda. ütlesin talle, "kuule, lähme mäkki, mul on üks jutt sulle." Erle ütles et muidugi räägime ja et ta kohe tuleb. et ta peab korraks zavoodis käima."
mida kuradit. lihtsalt mida. okei.
ja siis ma vahepeal ärkasin üles ning veendusin reaalsuses ja jäin uuesti magama, seekord olin Hiinas. vanematega. ja püüdsin süüa tellida (mis värk nende söögiunenägudega üldse on?). valida oli kahe variandi lõunasöögi vahel, otsustasin plasttopsis kanawrapi (?) kasuks ja läksin kassasse. hiinlanna oskas inglise keelt, aga meil oli siiski keeruline üksteisest aru saada - pärast kaht ebaõnnestunud katset kaardiga maksta (kaarditerminalil seisis "ei õnnestunud tehingut eesti keelde tõlkida, aga kas soome keel sobib?", enne kui midagi vajutada jõudsin, lükati tehing tagasi ja nii mitu korda) avasin rahakoti ja leidsin sealt hunniku võõrapäraseid hõbemünte. pakkusin neid klienditeenindajale, küsides, kas see on õige valuuta; mind ei mõistetud, aga mõne aja pärast said nad mu küsimusest aru ja ütlesid, et ei ole. muidugi ei ole. vaatasin münti lähedalt ja sinna oli peale vermitud "VIETNAM".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar