musta asja all punane asi

muidugi õnnestus mul täna muusikasse 15 minutit hilineda, sest ma jätsin vahetusjalanõud koju.

Ausaltöeldes see suht väsitab, kui on mingi teatud punt organisme, kes igas tunnis kogu aeg räägivad ja räägivad ja räägivad ja ma lausa imestan, kuidas neil nii palju teemasid jätkub.. alguses ma mõtlesin, et okei - rahvas on elevil, uus ümbrus jne.. aga nii päevast päeva ja tunnist tundi ja klassiruumist klassiruumi.. tunni lõpuks on kõrvad ühtlasest suminast natuke kurnatud küll ja tahaks magama. Eesti keeles ja kirjanduses on eriti keeruline jälgida, sest kõik on kõigega seotud ja õpetaja läheb kogu aeg edasi. Mingi segav faktor lihtsalt tuleb julmalt ühe küljega vasakult poolt peale. Draama on meil ka väikese pundiga tund - lihtsalt nii kohatult ebaviisakas on, kui mingi 4 inimest kogu aeg mölisevad.

Vene keel on tõsiselt haarav, eriti see, et mul ei tule alati välja ja siis ma proovin uuesti ja uuesti ja siis tuleb. See motiveeribki! Oehh vägalahe, täna kordasime tähestikku, järgmine kord küsitakse hindele kirjutama ja ütlema ning see on juba veidi raskem, kui klassiga kooris kaasa mõmiseda.

Täna tundsin ma esimest korda, kuidas ma ei saa mitte midagi aru. Tavaliselt olen ma natukene aimanud midagi, või mõni sõna on tuttav olnud.. aga keemias täna - täielik nulliring. Elektronkihid jaotati veel alamkihtideks ning.. sealt ei saanud ma midagi aru enam. See selleks, vähemalt tuli siis ajalugu, kus sai rõõmsalt töövihikut täita.

Siis läksime Marleeniga muusikakooli, võtsime vaba klassi ning ta mängis mulle oma lugusid ja igasugu poplaule, mis ta on kuulmise järgi ära õppinud. Muidugi ta õpetaja ei tea sellest midagi.. huvitav, kui palju talente on niimoodi kaduma läinud?:D igatahes marleen on hullll pro, oeh siis ma saatsin ja ta laulis, nii mõnus oli lihtsalt.. ta laulab niii hästi. Hullult mõnus on tugevat lauljat saata, sest sa tead - ta saab hakkama. Sina ajad oma asja, tema ajab oma asja, ent leidub mingi ühisosa ja kui see ära tabada, siis on niii hea lihtsalt.
aeg läks seal klassis nii kiiresti, õige pea pidin jooksma viiulitundi. Seda ma ka tegin ning Margel oli õnnestunud saada mulle korralik pillikott ja mingi eriliselt lahe plastiline sild! Seda sai väänata ja reguleerida täpselt oma õla järgi, väga lahe! Samuti õpetaja häälestas mu pilli ära (vähem kui nädala ajaga vajunud pool tooni.. beat that :D) Mängisin natuke pikki noote, erinevaid rütme (sain mõned noodid). Samuti kogesin ka käelihaste imelisi funktsioone (mis on äärmiselt olulised viiulimängus). Õigel hetkel pead õiget lihast kasutama, muidu tuleb vale toon või poogen läheb valesse kohta või kaob hääl üldse ära vms. Samuti oli mul "klaverimängijatele iseloomulik tunnus" - kui paus on, võtan poogna keeltelt ära, umbes nagu klaveril lased klahvist lahti. Ega häält ei tule, kui niisama poogent ka peal hoida ju :) rumal mina. Vägaväga harjumatu oli, mul käed veel autos valutasid.. aga küll ma harjutan selgeks!

ning kui on kedagi, kes oleks nõus mind vabatahtlikult keemiaga (mingid süsiniku aatomi struktuurid, sisaldavad ohtralt kastikesi, noolekesi nii üles kui alla ning tähiseid "2p", "2s" ja "1s") aitama - võtke minuga ühendust palun :|

homne päev algab inkaga - SELLEST ME EI RÄÄGI. homne päev lõppeb kahe kehalisega.. miks niimoodi kombineeritakse koolipäeva tunde? Kirk ja õues ümber spordiplatsi jooksmine ning kurguvalu saamine. Mh.

Nii ilus loodus on praegu, tahaks pilte teha. Aga ma ei suuda lihtsalt looduspilte teha, pean kedagi mingisse tegevusse sebima pildi peale. Või siis jälle DOMOKUNI KOLLAAŽ :D

DFTBA
~k@isa