lagritsasonaat

Minu viimased kaks päeva on välja näinud sellised:
Ärkan, lähen alla, võtan sisse ühe Gelomyrtol forte kapsli, söön midagi, tunnikese olen arvutis või mängin klaverit või midagi, võtan ühe Ospamoxi tableti, lähen arvutisse, nolifin arvutis, söön, neelan ühe Brohmexini tableti, mängin klaverit, mängin viiulit, olen arvutis, loen lehte, söön, võtan jälle ühe Ospamoxi tableti ning õhtul joon Fervexit, joon teed, võtan ühe Xyzali tableti ning keeran magama. Nagu vanainimene. Aga noh, selleks peab ka harjutama. Eks ma ise ka natuke süüdi ole, et haigeks jäin.

Tahtsin kirjutada hoopis unenäo siia üles: On Võru folkloorifestival, hullult hea ilm on. On algamas rongkäik esinejagruppidele ning meie läheme sinna Elsaga kahekesi. Me oleme kõige viimased ning miskipärast vehime vahvlitega. Igatahes, poole rongkäigu pealt öeldakse, et nüüd võtame kõik jalgrattad ning sõidame Saksamaale. Kõigi alla ilmuvad jalgrattad ning hakkamegi sõitma. Ainult et sõidame mööda Tamula järve. (???) Nii me siis sõidame ja sõidame, lööme Elsaga mingi laulujupikesegi üles.. äkitselt saab järv otsa ning sõidame mööda maanteed. Oleme Poolas. Sõidame ja sõidame selle suure kambaga, äkitselt hakkab meie taga autosid sõitma. Üks tuleb aina lähemale ja lähemale ja, pagana pihta, rammib mind ja Elsat. Me ei teinud alguses välja (:D:D:D) aga kui ta kolmandat korda rammis, lendasime ülikõrgele ja kukkusime kuskile tiiki. Tulime tiigist välja ja olime suht asustamata kohas, Elsale helistasid vanemad või keegi, siis ta rääkis nendega.. mina läksin ümbrust uurima. Mingid vihased elukad tulid kuskilt ning Elsa läks vee alla peitu ja mina viskasin murule näoli pikali. Nad läksid varsti ära. Mul oli äkitselt läpakas käes, Grete helistas mulle ja ütles: "Tsau Kaisa, me oleme Saksamaal. Folgitoimkond tahab teada, kas te tulete järgi või ei tule." Mina siis ütlesin, et ei tea veel, vaatame. Läpakast vaatasin Grete Facebooki riputatud pilte Saksamaa-reisist..
Siis tuli mingi jupp, millest ma midagi ei mäleta. Sekund hiljem leidsin end mingist väikesest linnusest või lossist, kus ma pidin lahendama mõistatuse. Pärast paljusid mõistatusi pidin jõudma ukseni, ent uks oli laes; sinna ronisin mööda traatvarbadest kõrget aeda. Kui ukselinki puutusin, kukkus üks sein kokku ja avanes mingi vaade kõige ilusamasse kohta, mida ma kunagi näinud olen (??) ja siis saigi mu unenägu vist läbi, kui ma ei eksi, siis Mariann helistas ja küsis, kas täna on pillikoor. Tegelikult oli mul suht hea meel, et ta helistas, sest see unenägu läks nii sürriks kätte ära. Vahepeal me olime vist öösel koolimajas ja Aropi klassis, Aropi klass oli miskipärast teises majas aga detailsemalt ei mäleta.

TOOTSI PIKK SÕRM ON PIKK

Nõndaviisi. Vigased, vigased unenäod.

Mul on täna Sandraga torupillitund! :D ülilahe, pole ammu torupilli mänginud.. noh, tegelikult umbes nädal aega, aga ikkagi. Tundub rohkem kui eales varem. Probleem seisneb ainult selles, et kuidas ma muusikakooli saan, sest mul pole vähimatki tuju täna bussiga sõita.. aga no kui teisiti ei saa, siis tuleb minna. :( Pillikoor on ka, mõtlesin, et võtaks äkki viiuli ka. Eks näis.

Homme on Võrumaa muuseumis näitus Leedu muinaslinnuste kohta, kõlab päris põnevalt. Seal on isegi maketid. Ma armastan makette. Aga kui ma läheks sinna, siis ma peaks üksi minema, sest keegi ei lähe minuga ja üksi näitusele minna on hullem kui oma koera halvaapurust puhtaks noppida või südatalvel maaliinibussist maha astuda ning märgata, et keegi pole sulle veel vastu tulnud.

Sain täna Ruti käest kirja, suuursuur aitäh sulle selle eest :) tuju läks jälle üliheaks ning ma muigasin terve lugemise aja :D

DFTBA
~k@isa