misasi toimus

oh JUMAL, sellist nädalat pole mul kunagi olnud.

kui esmaspäev algas päikeseliselt, siis õhtuks sain mingi toidumürgistuse ja lühendasin viimased kaks pillitundi - lasin endale ette mängida, ise ingveriteed imedes ja jumala armule lootes.

liikusin töölt koju HÄSTI AEGLASELT.
tõin puid, kütsin ahju hästi aeglaselt, kõhus kogu aeg keeras. toas oli jahe, aga alapalavik keris olemise veel külmemaks ja nii ma seal teki all värisesin. oksevoor muidugi kergendas olemist veits, aga külm oli ikka. panin palju riideid selga ja heitsin magama. tõusin, lasin kassi tuppa, võtsin riideid vähemaks kuskil 5 ajal öösel ja magasin edasi. pidin järgmisel päeval ühe inimesega kohtuma, et arutada projektivärki. seda ma ka tegin.. peavaluga, õnneks mitte enam oksendades. natuke raske oli keskenduda. paraku sõin lõunaks mingit imelikku suppi (ja väga isu ka ei olnud) ning rühkisin ülesmäge koju.

naiskoori proov ja võru buss. koju ära. koju põdema. 37,5 näitas elavhõbedapulk veel köögilaua taga istudes ja emaga teed juues. pärast hullumeelseid unenägusid ärkasin u kell 12 ja nautisin üksinda kodus olemist. keset kõiki neid.. asju. kaks ahju ja pliit köögis. elu ligi küttekehi. tants aurukatla ümber? otsisin reedeseks EW 100 stiilipeoks riideid, ei leidnud. üks paslik pluus oli end täiesti ära kaotanud. kaks korrust ja täiskraamitud toad on raske ülesanne. sõitsingi õhtuks Tartusse ära, transponeerisin bussis reedeseks mänguks (EW peol) Erlele noote. Taaralinnas tegin ühe kontsertmeisterdamise proovi pooluimasena poolnoodist lugedes ja keerasin magama (üritasin enne uinumist veel lauluansamblile nooti kirjutada, samaks reedeseks peoks, aga liiga raske keskenduda).

järgmisel päeval oli nimelt mu dirigeerimisdebüüt Maarjamõisa haiglas - aitan ühel vahval arstiteaduskonna õppejõududest koosneval segakooril Uma Pidole minna ning õpetan neile igal nädalal partiisid, aga kuna EV100 ja pidulik aeg lähenemas, pani sõpruskoor kliinikumist ette, et teeme haigla aatriumis väikese kontserdi neile, kes seal parasjagu ringi liiguvad. päris palju töötajaid olid tulnud ka kuulama (ikkagi etteteatatud väike kontzert). ilus oli ja isamaaline ka - minu juhatamine oli enam-vähem adekvaatne, klaverisaade ühislugudeks tuli kahtlemata paremini välja. lauljad olid supertublid, olime küll kolmandiku võrra väiksemas koosseisus, aga tegime hästi.


pärast seda näitasid koorilauljad suurepärast logistikat ja viisid mind koos digiklaveriga kõigepealt koju ja siis rongijaama. sõitsin Valgasse ehk Valka, ilm oli naeruväärselt imekaunis - jätkuvalt päike, jätkuvalt krõbe külm ja purulumi. Kristiina tuligi juba vastu ja sõitsime Hummuli rahvamajja väikest kodumaa sünnipäevaga haakuvat kontserti andma. väga armas aktus oli seal ja mul tõmbas memmede tantsurühma ajal pisara lahti. "Põhjamaa". hommikul sain teate logistikast edasijõudnutele, mis tähendas seda, et pärast Hummuli mängu saadeti mulle naiskoorist auto järgi, et õhtusesse ERMi proovi TÜANi dirigeerima minna. EV100 ja NO99. nii et 20.30ks olin kõpsti jälle Tartus tagasi.

koormeistri töös polnud ma veel seda vastutusmomenti nii kõvasti tunda saanud, sest dirigent oli kogu aeg olemas. kuid seekord oli ta nii haige, NII haige, et voodist praktiliselt ei tõusnud. mul oli nii kahju. ma olen nii empaatiline, kui keegi on haiged. (noh muidu vist ikka ka..) olen ise ka tundnud seda tunnet, et lihtsalt ei jaksa eksisteerida, kui tõbi kallal.

polnud lihtsalt aega mitte midagi mõelda, sest nii töine päev oli. ega ei olnudki midagi mõelda. mingi hea rõõm oli sees suht terve päeva, sest

a) päike
b) vabariigi aastapäev on nii lähedal
c) ma olen inimene, kellele läheb vabariigi aastapäev täiega korda

õhtuks muidugi olin oma mureliku näoga proovis vb koorile natuke mittejulgustav, aga nad panevad alati puusalt. lahe on olla vähekogenud dirigent kogenud koori ees. kuna järgmisel päeval pidi TÜAN esinema mitme lauluga ka EV100 aktusel Tartu Ülikooli aulas, siis laulsime läbi asjad, mida uued lauljad on vähe laulnud (nt Gaudeamus, mis on alati TÜ aktustel kõlamas.. see oli ka minu jaoks uus laul). korraks mõtlesin, kas ma olen midagi peale Hummulis napsatud snäkkide tänase päeva jooksul söönud. ei meenunud.

igal juhul pidime siis asjatavate asjurite hulgas (operaatorid ja värgid) seda va hümniproovi tegema. Kersti Kaljulaid kõndis Viljandi muusikakooli orkestri eest läbi, astus naiskoori hulka teise alti, andsin hääle ja panime neljahäälset hümni.

ja võtame lihtsalt hetke, et ma just samal hommikul tegin esimese avaliku vehkimise (ise üsna põdedes, et mida ma teen, sest kui inimene ei ole eriti õppinud koorijuhtimist, siis see ei saa väga professionaalne välja näha) ning õhtul seisan juba koori ees, kus Eesti president vaatab mulle otsa ja laulab minu käe järgi. ning kaamera sõidab kraana otsas (loomulikult päikeseloojangusse).

üks asjalik (khm) inimene üritas mulle selgeks teha, et president ei laula alti, vaid tenorit. ja võtku ma heaga madalam helistik (issand, kuidas ma ei talu, kui mind õpetatakse sellistes olukordades). õnneks kõnealune isik sekkus ka ise öeldes, et on II aldi partii selgeks õppinud ja mingit probleemi pole. ma olin kuidagi eriti flegma ka sel hetkel. aga meeldiv oli saada osa mingist tema olekust, mis oli küllaltki inspireeriv. lihtsalt nii lahe naine. meeldis see, kuidas ta kooriga nii vabalt suhtles.

päris hea tunne oli küll pärast, et sain tanki minna sellises olukorras. muidugi oli kooris veel inimesi, kes oleks vabalt võinud üle võtta, aga minu töö andis mulle vastutuse. millega ma päris okeilt toime tulin. koju jõudes oli küll selline tunne, et jumal, mis päev see oli praegu. AGA, siis ma veel ei teadnud, mida järgmine päev toob.

tõusin plaanipäraselt vara, et minna naiskoori ülikooli aktuse jaoks lahti laulma. jalutasin parasjagu Karlova Kohvi emale Nicaragua ube ostma (lubasin pühapäeval koju kaasa võtta), nautisin päikese paid nina otsas, kui helistas koorivanem ja ütles, et dirigent pole võimeline täna aktusele tulema. ning et oleks väga tore, kui saaksin ise laulud juhatada. olin kohe hästi elevil, sest ma lähen alati hasarti selliste olukordade peale. muidugi ma teadsin, et mul ei ole need laulud peaski, kuigi olen partiisid õpetanud ja midagi hullu ei tohiks olla. (aga fermaadid, sissenäitamised, tempod, dzisas) seega juba eos leppisin oma saatusega olla kaks päeva järjest isehakanud dirigent.

(võiks oma cv-sse panna "hariduselt organist, kuid praktikas lihtsalt ütle, mida sa tahad ja ma täidan su soovid vähemalt keskpäraselt, kui mitte lootusetult)

niisiis, jätsin vist ahju lahti, sest see polnud veel hästi ära põlenud, ütlesin kassile, et ta mu eest palvetaks (saatsin samasisulise sõnumi ka emale) ja läksin tööpostile. tegin asjad läbi, väljendusin.. kuidagi, küsisin vanematelt lauljatelt kogu aeg nõu, olin seesmiselt rahulik, aga kuvasin oma mure-nägu kogu aeg (suht raske juhus minu puhul) - tegelt ei peaks antud olukorras nii kriitiline endaga olema, küll aga jätsin naiskoorile riietumiseks ainult 15 minutit (hea ajakasutus gurl, kes nende rõivaid näinud on, teab millest ma räägin).

saalis oli naiskoor õnneks rõdul L-tähe kujuliselt ja mina sopranipoolsel küljel rõdul. meie etteasted läksid päris okeilt, välja arvatud see, et ma ühel lool lihtsalt hullumeelse tempo peale panin ja teise lõpuaeglustuse kuidagi kahtlaselt lahendasin, nii et lauljad polnud valmis, aga taaskord - ei peaks antud olukorras nii kriitiline endaga olema! ausalt öeldes ma veits nautisin sellist kooriga olemist - esinemisolukord nendega oli minu jaoks uus ja nad tegid superhead koostööd. samuti avastasin nende paari päeva jooksul, et mulle suht meeldib koori juhatada. see on natuke nagu tantsimine, nii dünaamiline. küll aga oli tunda ja kuulda, et puldis polnud siiski päris oma kindel dirigent, kuid vaevalt saalisolijad seda mikski panid, üldmulje oli viisakas - midagi seisma ei jäänud ja kohutavalt kratsima ei läinud. ja jätkuvalt, nii tuus, et koor selle kõik üle elas - millised naised!

(Cätlin Mägi hästi-hästi lahe parmupilliplokk tegi tuju heaks ja viis hingamisrütmi jälle normi. tõesti eriline projekt tal käsil ja uus plaat ka kindlasti väärt ostmist. vaata 01.13.53 siin. jah, siin on teised asjad ka üleval. vaata või ära vaata, mul pole enam millegi pärast piinlik, olen karastunud oma eksimustes, kõik on normaalne ja inimlik #wise #elukogenud #kasvansuureks vist)

ja päev jätkus sellega, et sain jälle naiskoorilt lilli (issand kuidas nad hellitavad mind! ja ma nii väga armastan lilli. enne seda tööd ma ei saanud üldse lilli). õhtune stiilipidu algas 20st, mul oli seal igasugu ülesandeid, esimene neist kell 21.15. pidin olema valmis kell 18 ERMi laekuma, et teisel etenduseproovil osaleda (kuna ei teadnud veel, kuidas Triin end õhtul tunneb). triblasin koju, panin ahju kinni, tegin käbe noote ja pidin valima, kas jõuan minna lauluansambli proovi või teen Erlega õhtuseks tantsuplokiks ühe proovi. võiks ju läbi mängida - me polnud veel kokku saanud. otsustasin viimase kasuks ja see oli hea idee. Erle transponeeris osad lood käigu pealt, ülipädev! transponeerimine on minu jaoks alati õudusunenägu olnud. jah, see võib olla loogiline, aga.. kummale poole see nüüd oligi?? :D mis kõlab ja mis on noodis?

pärast proovi jõudsingi stiilikaks riietuda ja tõmbasin taksoga ERMi. õnneks sain teada, et ka Triin on tulemas ja appi, kui hea oli teda näha - ta oli küll tõesti veel väga haige (ma ei kujuta ette, mis veel eelmistel päevadel olla võis), kuid püsis mingitel ajavahemikel jalul ja valuvaigistid hoidsid mingit põletikku kontrolli all. chillisin natuke veel julgestuseks seal, üks tore sopran tegi mulle esinemiseks soengu ning jätsin nad siis omapead. vaatasin seda ERMi massiivi bussipeatusest, kaht hiiglaslikku ERRi bussi selle ees, plats valgust täis, kuulasin kogu seda vaikust ümberringi, mõtlesin külmale, mõtlesin Tartu lähiümbruse loodusele, mõtlesin kodule, mõtlesin tselluloositehasele, mõtlesin, mis kuradi asi see on ja kuidas on võimalik, et ma olen kõikidest paikadest Eestisse ja Lõuna-Eestisse sündinud, istusin bussi, sõitsin kesklinna jänest ja kõndisin Tiigi Seltsimajja. sealne pidu oli lahe - tõesti ajastutruu ja hubane olemine, inimesed riietusid vastavalt, loeti ette vanu ajalehti, mängis keelpillikvartett, nägi balletinumbrit, mängisin klaverisaadet klassikalise laulu numbrile, kütsime Erlega tantsuploki - see oli hullult tore, kui välja arvata see, et ma jälle unustasin hingata. laulsime D-harmooniaga varajast Härmat. mõnus oli - kogu see õhkkond andis nii palju juurde. peol oli paar inimest, kellega polnud väga-väga ammu rääkinud, tore oli Gerdat üle 100 aasta näha (viimane kord sama juhuslikult Viljandi bussijaamas). Jaanaga sai ka mõned laused vahetatud - mu aju kahjuks polnud võimeline rohkemaks. aeg lähenes keskööle - käiku läks viimane ühislaul, tegin veel mõned lood tantsuks (sest tantsuentusiaste ei saa ju ära ajada. kui ka ümber koristatakse).

Järgmine päev - 24.02 algas supertoredalt! Hoolimata väsimusest suutsin end kuidagi hommikul üles ajada ja Toomemäele lipuaustamisele minna.

 

Pärast seda massiüritust oli kohe teine soolas - Raekoja platsis mängisid rahvamuusikud ja tõmbasime seal kah tantsu lahti. Rahvale pakutud kraam - kringel ja kuum tee - läks minutitega. (Vaata, kuidas krabavad :D)

vengerkahoos tabatud hästi hetk, kus mu eelmise päeva sonks hakkab vallanduma

Kõmpisin koju, et minna noortekodu aktusele klaverisaateid mängima. jumala rahulikult. jõudsin siis pisut peale kella 12 sinna ja vaatan - maja suht tühi. küsisin tuttava kasvataja käest, et mis värk on, ta ütles, et proov on Jaamas. ega keegi ei saa ju öelda mulle, et aktus seal toimub :D õnneks ta viis mind autoga ära. Pidulik värk, Eesti minut, pildistamine, kõned. Nägin Urmas Klaasi kahe päeva jooksul kolmandat korda. Sain küüdi koju. jõudsin teised riided selga tõmmata ja juba tuldi järgi - presidendi vastuvõtule laekus naiskoor juba õige vara, 16.30 pidi oldama riides ja lahti laulma. Ermi mingi x-sissepääsu juurde oli tekitatud pop-up-lennujaam: looklev järjekord, dokumendi alusel tuvastamine, paned koti plastikkandiku sisse lindile, lähed väravast läbi. järgnes mingi hulll sättimine ja üks laulja tegi meigi küll vist vähemalt kümnele inimesele - ta oli lihtsalt nii hea ja nõutud. muidugi olin tuhinas jätnud oma valged põlvikud maha, mille plaanisin mustadele sukkpükstele peale tõmmata, aga noh, mida pole, seda pole. Evelin pidi ka vastuvõtule tulema, seega üritasin teda veel poodi delegeerida, aga ta ei saanud neid kuskilt ja väga aega ka ei olnud. Olin oma saatusega silmitsi - kui nii, siis nii. Õnneks väga kaamerate ette ei jäänud oma ebasündsa alaosaga. Naiskoori lauljad kinnitasid ka, et see väga silma ei torka. 

Suupisted olid vist elamus nr 3 pärast presidendi kõne ja Ivo Linna kontserdi isamaalist finaali. Siin artiklis kajastatud kraamist proovisin kah paari - Kadrioru suitsupekk oli päris rets ja mitte nii meeldiv, kala-amps plastampullis vadakukastmega oli maitsev (tõesti, nagu enamik seal pakutavast), kuid riivas silma ja südant see ampulliasi. Viksidel teenindajatel olid kandiku peal nõud, kuhu sisse tühi ampull panna. plastikkest. prügi paneb mind järjest rohkem käsi laiutama. ma ei saa selle eest kuskile põgeneda. pakendeid on liiga palju. ja plastik ei kao mitte kuskile ära..

Veits naljakas oli seal ringi liikuda, noh, õnneks oli mul seltskonda suurema osa ajast. Meedia chillis igal pool. Nautisime fotoseina hüvesid. Chillisin Eveliniga, kellel olid IGAL POOL tuttavad. populaarne setu :) nägin Urmas Klaasi neljandat korda kahe päeva jooksul. Evelin temaga ka mingi sõps. andis mullegi kätt.

õhtu lõppes kuidagi järsku, pärast üht tantsu jäin ühe noormehega jutustama ja samal ajal jooksis saal tühjaks. tore poiss, tegi mulle huvitavaid vihjeid, aga ise tundsin nullilähedast keemiat.. mida teed sellistes olukordades? midagi ei tee. lihtsalt räägid edasi ja loodad, et ta ei ütle rohkem midagi sellist, mis kohustab sind kuidagi reageerima. kui kompliment tehakse, on viisakas tänada. aga hüvastijätul on vaja ikkagi mingi galantne liigutus teha ja tütarlast keerutada, nagu tantsu lõpus tehakse. mu sisemine pokkerinägu pani sel hetkel 9 suitsu korraga ette. mu inimlik pool sai aru, et ta on inimene ja ausalt öeldes ma olin liiga väsinud sel hetkel Eesti Rahva Muuseumis kell 0:midagi, et ärrituda või midagi mõelda, selja taga intensiivne nädal, näos faking ideaalne jumestus (bless Marge) ja peas mõte: ma pean nüüd koju jõudes KÜTMA HAKKAMA.

sõitsin viiekohalises autos kuuekesi koju (fight me mendid) ja tegin ahju tule. olin liiga väsinud, et lugeda, kuid ka liiga väsinud, et internetti kasutada. seega kasutasin internetti ja üritasin end kuidagi üleval hoida, et tuld segada. sain hakkama. aga tekkide alt väljumine oli nii halb mõte. külm lihtsalt.

hommikul ärkasin ime läbi kell 11.15 ja väljusin kodust 11.35, jõudsin Võru bussile, olin seltskondlik - meil oli vanaema 1. surma-aastapäeva puhul sööming. ema (ja teised sugulased) olid käinud hommikul surnuaial ja keegi hea inimene oli täpselt meie vanaema hauaplatsi äärse ala puhtaks lükanud. täpselt selle platsini liikus rada. kirikukellad hakkasid lööma täpselt siis, kui ema hakkas küünlaid panema - neid oli hästi palju, ta pani kõigi pereliikmete ja mõne sõbra eest - ning kellamäng lõppes, kui viimane küünal paika sai. ilus! tore oli kiluleivalaua ääres onupoega ja -tütart näha oma kaasadega. mäletan, kui nad olid minuvanused ja olime sealsamas - ikka söögilaua ääres, rosoljed ja kõik jutud. mis on aeg??

kuna ma polnud mitu päeva normaalset söögiharjumust tagasi suutnud saada (pärast seda toidumürgistust), tõmbasin kodus hästi palju ja valimatult toitu sisse. lugesin Jaak Jõerüüdi luulet, vajusin diivanile magama, magasin vist mingi 4 tundi lausa.

peaks nüüd ka magama sättima, homme tuleb kuidagi jälle inimese asju teha. kodu on suur murekoht praegu, ta on viimase kahe nädalaga nii sassi läinud jälle, et midagi hullu..

kõik, kes üritasid minuga see nädal kontakti saada ja võis juhtuda, et ma ei helistanud tagasi - olen järgmine kord parem. suht lahe, et isegi nii adekvaatne olen selle nädala lõpus. tõestasin vist iseendale midagi.