skulptor

Serdid uuendamata, aga eID tarkvara nõuab kogu aeg updeiti. Ega mul ei saa selle vastu midagi olla. Ikka uuendan ära. Nagu need inimesed, kes küüni tänaval jagavad lipikuid, mis algavad sõnadega "Jeesus armastab sind". Ega see ei võta mul ju palju energiat, et teisele vastu tulla. Pärast uuendust ma ei vajuta "taaskäivita kohe".

Panin täna jõuluehteid üles. Ootamatult hubaseks muutus see tuba. Pikki küünlaid tuleb juurde osta homme, põlevad nigu kalorid jooksurajal. Tõepoolest, jälle pean nentima, et mul on liiga palju asju. Ei suuda riiulit kuidagi ära sorteerida. Tõeline nuhtlus. Siin aitab vist ainult ema käsi. Mul on usk, et mõnedel inimestel lihtsalt on sellise korrastamise peale andi.

Mind võlub praegu see, et inimene saab kontrollida end TÄIELIKULT. Sealhulgas seda, mida ta tunneb. Olen õppinud päris palju paremini emotsioone haldama. Olen tundnud vähem emotsioone - olgugi, et see kõlab võib-olla inertsist mulle endalegi, nagu mingi halb asi - issand kui jube, tundeid pole. Need pole päris samad asjad. Sitaks hea on mitte läbi elada seda emotsioonide skaalat, mis mulle varem nii normaalne oli. Selline.. neutraalne ja rahul on olla päris palju. Isegi, kui midagi justkui objektiivselt halba juhtub. Mõni ootamatu olukord. Lihtsalt pole emotsiooni. "Okei." Aga tunne on alati vee liigutamine pikali pudelis, üritades seda tasakaalumulli anumas luua võrdsel kaugusel kummastki otsast, jah, materjali hoidmine, kuju sättimine. Voolujooneline liikumine, "sisemine põlemine" nagu koorilaulus.

Muidugi on erandeid. Need on pigem harvad. Olen ettevaatlikult mingeid hirme ja eelarvamusi endast eemale juhtinud ja nii ongi - sa tõmbad ligi seda, mida sa mõtled. St kui mõelda negatiivse laenguga mõtteid, siis su elu ongi kannatus. Hirm ja häbi võivad olla harjumuspärased default tunded, aga need tagavad sulle enese konstrueeritud hirmu- ja häbitunde veel pikalt, sest nad toidavad sinu mingit.. tõlgendust. Mis eksisteerib ainult sinu peas.

Nii veider mõelda, et aasta saab varsti läbi. Ütleme nii, et väga lühike aasta siis. Miski ütleb mulle, et need lähevadki nüüd nii lühikeseks. Noh, et elad justkui sisse rutiinsesse täiskasvanuellu. Ostad ise süüa ja pesed üksi nõusid ja küürid kihvasid ja heidad voodisse ja nii nädalaid ja nädalaid ja nädalaid ja siis suvel on mõned nädalad natukene valgem ja siis jätkad oma üksildase täiskasvanud inimese elu. Aga see on sitaks hea elu, sest - sidemed, sõbrad, vastutus, mootor, inspiratsioon, looming, toit, hoolimine. Eks. Ja päevad on kõik nii erinevad. Mul oli vahepeal hea laine, vaatasin rohkem inimestele otsa. Täna märkasin, et jälle enam ei julge vaadata. (ilmselt olen palju noodiga töötanud viimasel ajal, unenäod on ka ära kadunud - ei ole nii palju inimeste sees enam) Aga nii hea, et märkasin. Kui palju ma märkan, ah, kui palju ma end pean kiitma nende märkamiste eest..