tänavast

full tööpäev noh, kella kümnest kella poole kolmeni klaveri taga.. lastekoor ja segakoor erinevate ansamblitega. seadeid tegin ka vahetustega (ÜKS PÄEV ENNEM.) tartu-võru bussis + õhtul kella üheteistkümnest öösel kella kaheni (ja JUBA vajusin ära) ning hommikul poole kaheksast edasi. väga täpselt jõudsin kümneks proovi. ajaplaneerimise kõrgem pilotaaž. kõrvus kumisevad mingid flöötide septimilahendused ja pikad noodid.. moosekantidega on veel kokkumäng uuel nädalal päev enne kontserti. h-duur modulatsiooniga des-duuri ja 12/8 taktimõõt ei ole just noore viiuldaja meeliskombinatsioon (tegelt ei ole midagi öelda, megatublid tüdrukud! lihtsalt see märgimajandus on tüütu). tahaks välja magada kogu selle asja. täna kooliaulas noote kokku pannes olin õnnekangestuses lihtsalt sellest, et proov läbi sai (mu aju plahvatas saksofoni transpositsiooni juures.. muidugi läks see terts jälle valele poole #solfieksamissamafeil). kurrrnav on see logistika. kokku tuleb väga lahe asi kindlasti, aga pärast eilset-tänast tahaks.. värsket kurki ja patja.

et milles asi? kesklinna gümnaasiumi (nüüd kesklinna kool.. aga ma ei harju seda nime kasutama) 40. juubelile pühendatud kontsert.. ja väga,
VÄGA
palju noote.
mõttetult palju lehekeeramist kohati, tõenäoliselt võtan paari viiekilomeetrise loo sõnad ja panen tekstile lihtsalt akordid peale. Priit oli ka samal nõul. tema näol oli täna tegemist šokiga - nii hea muusik lihtsalt! "kitarri tahad mängida?" -"ikka." ja siis küttis otse. soolod ja värgid. tuleb. lahe.

sellise ilusa sügisilmaga on lihtsalt patt kodus istuda, aga.. seda ma täna just tegin. see on mu lemmikilm, see peopesanäpistavalt karge puud-juba-raagus-aga-lund-pole-veel-maas-seisund. kõndida on jube hea sellisega. paigal seista vist mitte väga (eriti, kui tuuline on).. ma pikendasin oma jalutamisstaaži sel nädalal, st läksin trennist teistkaudu linna. mind blown, jõudsin kuskilt Elsa kodu juurde välja. naljakas, kuidas paljudes asulates siinmail on olemas heroiliste nimedega tänavad (kalevi, sulevi, olevi, lembitu, uku) ja need kirjanike järgi nimetatud: koidula, kreutzwaldi, tammsaare etc.. ning kui kõnnid eri linnades samanimelistes tänavates, siis on natuke imelik tunne küll. et see on kreutzwaldi tänav, aga samas ei ole. sest oled ühega ainult harjunud. ja tal on mingid kindlad elemendid, mille sa ära tunned ja vahel natuke tagagi igatsed. või seostub ta alati mingi kindla lõhna või muusikaga..

jätkates kreutzwaldi tänava teemadel - võrus on ta järvepoolne tänav. pikk tänav, nagu jürigi, aga naatuke vähem elu on tal ümber. pigem sellist armsat kodulinlikku staatilisust. kodust tulles see pikk allee enne juudiparki (mida mööda me Ingridiga kuuendas klassis 24/7 väntasime), vana gaasitehas, kultuurimaja ots (kust ükskord riigilipp ära varastati!), politseimaja (iroonia, eelmainitud kaks hoonet on praktiliselt kõrvuti), kreutzwaldi majamuuseum, jaagumäe söökla sissekäik (kus kogu aeg mingite euroalustega tunkeonud toimetavad (ja kus me Robertaga järjepidevalt toolidega kolistasime, ühes käes kahvel ja teises.. saksakeelne telefon)), see natuke küsitav, aga siiski üdini Tamula-ümbrusega seostuv kaubamajakarp, mis külgepidi hruštšovka küljes on; Ingridi kodu (mis seostub sooja iiri setteri ilaga ;)), teine muuseum, katariina allee ja see rahutunne, et jüri tänav on alles kvartali kaugusel.

ja parafraseerides midagi, mida Gerli kunagi ütles - et mõnedest asjadest on tegelikult nii võimatu või vähemõttekas kirjutada (tegelikult tema sõnul vist reisil olles?), sest sa tegelikult ei oska sõnadesse panna, või isegi märgata, et "vot niimoodi ma tundsin". ja tegelikult ei saa teisele inimesele seda edasi anda. see on nii spetsiifiline, see kreutzwaldi tänava tunne. kuidas valgus seal langeb, kui liiva tn ristmiku poolt veel suunaga linnast välja liikuda (kui järvelt veel peegeldab!)..

ja siis ma kõndisin pimedaga esimest korda tartu kreutzwaldi tänavas. ja see oli ju täiesti midagi muud. täiesti teises kohas linna suhtes ka. ometigi sama nimi talle pandud. kuidas? :)

hea Marta jagas muga oma pastaca&tenniscoatsi albumit. muuhulgas sattus ta neljapäeva õhtul udmurdi tantsutoa asemel gruusiakeelsele etendusele. muidugi kogemata. tõenäoliselt pidi see nii minema.



tegelt ma nüüd lähen ja valmistan oma papissuplemist ette, st lahendan ristikut.
adieu