enimesis drokulo

kui tartu bussijaamas istuda nr 2 posti juures ratastel raudkasti, saab võru bussijaama. igavesest ajast igavesti, aamen. olenevalt kellaajast marsruut muidugi varieerub. otse või.. või põlva kaudu või nii. ja siis hunnik põlvalasi (põlvlasi/põlvikuid??)  voolab sealses jaamas välja ja neil on kõigil spordikott all. ja siis bussijuht peab minema välja ning tegema luugi lahti. mõnel onul on isegi erilised kindad luugi avamiseks. (ja pärast pagasiruumi tühjendamist läheb bussijuht ise sinna sisse. tõmbab luugi kinni ja nukkub seal all 9 kuud ja tuleb C-kategooria juhilubadega välja)

sõitsin Ingridiga koos. ja mul on ta üle niii hea meel. Animatsuri korraldamine oli küll pikk ja keeruline protsess, kuid sündmus õnnestus ja Ingrid sai seda isegi nautida. kui keegi tahab osa võtta tema poolt osaliselt juhitava animeklubi Asashio tegemistest, siis võib end ürituste ja animevaatamiste kuupäevadega kurssi viia klubi fb lehel. (tiimis on veel hulgapalju lahedaid inimesi!)

õhupallisinine taevas ja tõeline eelsügisene roheliste lehtedega reede. niimoodi me sealt bussist välja astusime ja mööda Vabaduse tänavat koolini kõndisimegi.. (nagu vanasti, ainult ilma kekakotita issand see sõna juba tekitab judinaid). kooli juures läksime lahku - mina oma tundmatute muusikutega tutvuma ja lugudest rääkima, tema kodukorterisse.

sain portsu noote ja teadmise, et mul on kasutada 3 viiulit, 2 flööti ja 1 saksofon. nimelt toimub oktoobri lõpus igasuguseid Võru Kesklinna Kooli 40. sünnipäevaga seotud asju, muuhulgas üks suurem kontsert ja teine väiksem kontsert. uskumatu, et praegu on kool muusikakallakuga (vist on täiesti olemas muusika-matemaatika klassid? mida arutut kombot??) ilmselt läheb suuremaks klaverisaatmiseks - koorid, ansamblid, värgid..

nüüd tuleb siis seadeid teha.. naudin seda lihtsalt. oleks ainult see kontsertmeistri klass (loe: avaliku häbistamise alused) esmaspäeviti olemata, saaks rahumeeli sel nädalavahetusel just nende lugude kallal nokitseda. aga ei.

koolimajast koju kõndisin mööda kreutzwaldi tänavat. seal on ikka nii palju muutunud. ilus on lausa. parajasti võeti järve äärest võsa ka maha. hõissa linnapeale selle eest. klõpsisin muudkui muusikamängijas lugusid edasi, sest võrus ei ole võimalik vaiko nõgeste plaati kuulata lihtsalt. see ei sobi. ei lähe üldse. dagö mekkas paremini. astusin mõnuga taktikaupa tõrusid katki. ränk nostalgia.

samuti käsi paraneb jõudsalt. eelmise klaverimängimise ajal ei jäänud ta üldse valusaks; eelmine klaverimängimine oli ühtlasi ka esimene pikem mitteoreliharjutamine sel semestril. novembri lõpus-detsembri alguses tuleks mul kevadine klaverieksam järgi teha. ja .. ma lihtsalt saan aru. ma lihtsalt armastan seda pilli nii väga. see on mu number üks. ja parajalt kurb, et ma talle nii palju tähelepanu enam pöörata ei saa.

lihtsalt istun seal klassis 306 ja vaatan seda pilli. praegu sellest kirjutadeski hakkab pisaranääre end kergelt välja elama.. ma olen nii läbi ja lõhki klaveri küljes. orel on lahe, kui muusika selge on. ma ei oska selle mängimisest väga mingit naudingut tunda veel, sest mehaanika käib kohati veel üle jõu. see jalgade ajastamine on vist mingi kraadi võrra minus graatsilisust juurde keeranud, aga kuradi võimatu logistika ikkagi. fuuga tapab.

kuldjuuretinktuuritabletid see-eest rokivad, sest uskumatul kombel jõuab september lõpule ja ma ei ole ikka veel õnnetu. päriselt ka, ei ole. selle arvelt võimenduvad teised minulikud elemendid, näiteks segadus, mõõdukas närvilisus ja rumalad naljad, aga ka kohusetunne.