blast from the past

 veetsin pisut üle nädala aja muust maailmast täiesti äralõigatuna koos 70 noore muusiku, seitsme suurepärase laagrijuhi ja seniitpäikesega Kõpu mõisas. õppisime ja õpetasime lugusid, häälestasime, tegime seadeid, üllatusime open stage'idel, käisime Männikul puhkamas, häälestasime VEEL, laulsime lõkke ümber THIS TRAIN IS BOUND FOR GLORY't (~kahekordse tempoga), mängisime filmimuusikat, õppisime tantse.. omal kohal oli ka eepiline jämm (paraku ainult paaril õhtul, sest tööd oli lihtsalt. nii. palju). ja siis muidugi viljandi folk sinna otsa.

gde kinder pingui

filmimuusika grupis pidime seadma Kill Billi soundtracki polskaks. teistel rühmadel tuli teha nt Titanicu muusika marss, Star Warsi muusika hällilaul, Shreki tunnuslaulu labajalg. huumorit jagus kõigile. eriti viimastele esinejatele, kelle nimeks oli free jazz group number 10.

nii palju erinevaid situatsioone ühel pildil

asjale lisas vürtsi see, et pärast esimest folgipäeva otsustas mu telefoni lõplikult otsad anda. akulaadijat mul ei olnud ja kuna kõigil on mingid lapiku ühendusega adapterid, siis ma võisin oma mullalõhnase nokia lihtsalt kotipõhja suruda. seda mul enam vaja ei läinud ega saanudki minna, sest.. mida pole, seda pole. huvitaval kombel sattusin ikkagi ka üksi ringi konnates iga 15 minuti tagant mingi tuttava inimese otsa. coincidence? i think .. yeah. teisel hommikul pakuti Karolini juures (kuhu me Gerliga öö varem sisse sadasime, et süüa arbuusi ja kuulata rõdul Chalice'i) pannkooke. MIS OLID LUSIKAPANNKOOGID. kui nunnu.

minu lemmikesineja festivalil oli vist Ciac Boum (mis siis, et ma kõiki esinejaid kuulama ei jõudnudki), aga nad olid ehtsad ja head ja väga väga tantsitavad. lood olid ka mõnusad. mis sa veel tahad.. matija solce käpiknukuteater oli samuti vahva. mis puutub meie rohelise lava esinemistesse, siis kõik läks väga vingelt, laupäevane ülesastumine kell 13.30 oli tõesti mõnus. pärast kirsimäel toimunud eesti etno kontserdi lõppu oli pisut kurb küll, et nüüd on siis nagu kõik või.. aga kaks esinemist oli veel; üks jällegi rohelisel laval ja teine friiking aidas.

kas see on..

jep, see on jõuluvana, tulekera ja hiiglaslik mänguasjadest tehtud pall. casual välk

aida katus muutus pärast teise etnolaagriliste pundi - etno histeria umeuropa caravani - saabumist täielikuks jämlaks. mitu tundi üks massiivne session. mis oli päris lõbus. sain juhuse läbi tuttavaks ukraina torupillimeistri Antoni ja inglise viiuldaja Richardiga (kes tegelikult õpib kaasaegset kompozitsiooni!).

üks väga mõnus kogemus oli ka see, kui läksime Karolini ja Mihkliga (kes on üks parimaid trummareid, keda ma teannnn) tänavale mängima ja meiega liitus Anton, kes hakkas mandoolat taustaks kütma. torupilli jussi loost number 21 sai tõeline biidikas pavvõrkordi hitt. ja siis andsid möödakäijad casually meile ühe kastitäie banaanikohukesi ka.

mõtteline osa flaami rahvamuusikast jou

see etnolaager ja folk pani mind jälle mõtlema. ma ei ole end kunagi muusikaalaselt piiranud ja ma seda edaspidi kah ei tee, sest ei ole vaja ju. sain inspiratsiooni, uusi ideid ja nõu selle osas, mis aasta pärast saama hakkab.. nii et mõtteainet jätkub jälle kauemaks.

mõni platsihooldaja oli eriti unine.. :)

naljakas, et tegelikult tehakse varsti jälle kool lahti ja siis algab õppeaasta ja.. alla kuu aja sinna aega. kolm laagrit mahub veel vahele. kurat noh :D

iga suve lõpus (mitte, et suvi veel läbi oleks!) mõtlen ma, et nüüd hakkan reisi jaoks raha koguma. aga mul ei ole see nagu üldse kohe õnnestunud. väga lahe norra bänd Rygir, kellega folgil tutvusime, ootavad mind Stavangerisse ja Marieke kutsus Löwenisse oma hüpermegalahedat kooli vaatama (ta mängib seal musette'i. nagu klassikalist muusikat torupilliga. nagu what. ja lappab casual manuscripte terve päev) ja Gooikoortsile, nii et võiks nagu end kokku võtta ja reaalselt kuskile minna, mitte ainult rääkida "dvi ma lähen". DVI KAISA võta kokku

kurat noh. muusika on imeline. inimesed on ka tegelt. tegelt on.