vita brevis jest. miks te varjate end, kodanik kesha?

"this is how it works, you're young until you're not, you love until you don't."
reginal on kõik selge. ma jälle ei läinud magama, aga päiksetõusu esialgu ei olnud. pilvine varahommik. seekord oli linnusädin puuvõras. päike tuli järgi.

ma ei ole kunagi nii hirmul olnud. mu omaenda silma all oleks üks mu parimaid sõpru lihtsalt mööda emajõe kivist ja kõrget (tehis)kallast kolinal alla kukkunud. see pilt ei lähe mul peast ära. videomälu. kuidagi rumal tunne tekib. halb, vale, reeturlik, must tunne kõikide kordade pärast, kui ma joonud olen. et see nagu irvab mulle näkku sealt jõeääre pealt. selline wake up call alkoholi suhtes. täiesti ülearune tegevus. mõttetu raharaiskamine. viimasel ajal on üleliia ette tulnud ka. ei ole vaja.

sedasi. sõitsin hommikuse bussiga võrru. (smugeldasin kabanossi bussi. seljakoti küljetaskus. höhö) Sännas oli keskpäevast jälle loovkirjutamine välja kuulutatud. kuna miskipärast on pandud käima ainult üks pärastlõunane buss, mis Võrust Sänna viiks - too jõuab alles poole kaheks - siis hakkasin isa töötlema, et ta mind autoga ära viskaks, aga tal oli kindel plaan Viitkale sõita. lõpuks sebis ta mulle ristiisa järgi (sama küüt, mis eelmine kord!). kuna tema sõit oli säetud, siis jõudsin tund enne algust kohale ja töllasin mõisa lähedal ringi. looduse vaikus on pühalik. jõudsin kellegi kodude juurde välja. ja siis läksin pooleldi metsa.. aga tervenisti ei julgenud. mingi imelik tunne tuli. et ma nagu ei tohi sinna metsa minna. siis ei läinud ka. läksin tagasi hoopis.

seekord oli 18 loovkirjutajat. eelmine, aprillikuu kirjutamine jäi mul vahele. märtsis oli meid 13. ja nii nagu ka tollal, oli jälle täiesti veatu ilm, päike siras seniidis ja seal mõisa ees istudes oli tunne, et puhta juuli kätte jõudnud. kanad hüppasid lauale rabarberikoogi kallale kogu aeg. ja laulsid.
üks uus harjutus oli - sarva rebis meile ühe lehekülje mingist soome novellide raamatust ja me pidime seal sõnu ringitama niimoodi, et saaks luuletuse kokku. ise ühtki sõna lisada ei tohtinud. ja lisaks luuletusele sai ka laheda mustri.

käsi ei tee isegi enam väga valu. taastusarstile jäi siiski helistamata. esmaspäeval tuleb panna aeg ja siis kohale minna ja siis võõra inimesega suhelda ja kuidagi olla üle endast ja loota, et see aeg on suht varsti, sest ma tahaks ikka teada, mis mu lihased seal teevad ja kas mul on lootust chopini mordendiseid tertse kütta lähitulevikus või ei. ei taha üldse sügisesse lükata seda klaverit, aga 2 nädalaga väga imet vist ei juhtu..

 nii praivat pleiss oli, et ei saand oja vaatama minna : (

very macro. roheline putukas ronib köisredelist alla kohe. hei muumid

täpselt selline seest õõnes pipi-puu oleks.. kui ei oleks pikuti pooleks olnud

reedest - käisin comarketis keefiri ostmas ja üks purjakil onu ei tahtnud kassa juurest lahkuda.
"Kust teie tuletee?"
-"Kesklinnast."
"Väga hea! Aga kuhu teie lähetee?"
-"Lähen tagasi kohe sinna."
"Ahaa, no suurepärane! Aga kas te Peeter Volkonskit tunnete?"
-"Ära ikka tunnen, jah."
"NO VOT, SEE VEND MAGAB MUL KODUS PRAEGU."

kanal kahelt käib vene multikas "Papagoi Kesha uued seiklused". üks repliiginäide: "Appi, maja põles maha, naine mürgitas end ära. Mul ei ole raha." papagoi kesha. praegu käib stseen, kus lindu üritatakse maha lasta. ja ameerikas keelati punamütsikese raamat ära, sest tal oli korvis pudel veini vanaemale.