lagritsasonaat

esimest korda mind hakkab häirima see riia tänava ääres elamine. haige olles on kõik meeled otsekui teravamad, sest parajasti ei mõtle ma millegi muu peale, kui selle reaalsuse peale, mille sees ma olen; selle reaalsuse, kus ma lürbin teed ja istun maailma kõige hullema rühiga voodi peal (ja vahepeal tuleb meelde ja ragistan abaluid) ja see kõrvulukustav autode-busside-misiganesmootorsõidukite mühin ja sahmimine akna all lihtsalt käib närvidele. triibuseelik sohva peal tuletab teravalt meelde, et tartu laulupeole ma ei lähe ega isegi kooli harjutama - sest nüüd, kui mu käsi TUNDUB OLEVAT üsna kenasti taastumas, on mu hingamisteed otsustanud, et võiks veel käru keerata. ja kui kaks tundi pärast ärkamist hakkab õhk tänu gelomyrtol fortele ninast siiski läbi käima, et oh otsekui võiks minna ja seda pedalexercitiumit eksami jaoks kütta.. siis lihtsalt ei taha. sest kõik läheb selle vastu. nagu viimased .. nädal aega. ja ma saan aru, et ma ise isoleeri(si)n ennast ja uputasin end kõikvõimalikesse muudesse kohustustesse ja tegevustesse, nii et mu organism võttis juhtimise enda peale ja tekitas mulle sõbrad nimega neelupõletik ja ülemiste hingamisteede katarr, et ma nii üksildasena end ei tunneks ning nendega kodus istudes tuletaks muuhulgas enesele meelde, et võiks kooliaasta ära lõpetada ja piinaks end igasugu muude eksistentsiga kaasnevate küsimustega.
____________________________________________________________________

üks oluline teema:
miks, pagana pihta, MIKS üritatakse raamatutegelasi kehastada? illustratsioonist piisab.

lihtsalt.. see:

ei saa kunagi, mitte kunagi, olla see:

see rootsi Pipi-sari rikkus mu lapsepõlve ära. see oli nii eemaletõukav. no ja siis see eesti-ainus-meeshääl-dubleerija pealelugemine.. mehhiko seebisarjade puhul mõjus see kuidagi loomulikumalt.

end of statement