Hommikupoole ööd magamaminek. Järgmise päeva valusad silmad ja külmad käsivarred ja seesama hea kollane köök. Keeruline on kujutleda, et ma mõne aasta pärast seda kööki igal hommikul ei näe. Et ma hakkan nagu.. noh, mõnd teist kööki nägema. Aga kuidas see käima peaks? Et ma lihtsalt panengi ühel päeval kõik asjad siit kastidesse ja vean minema? Siin korteris on liiga palju asju. Liiga palju asju, et neid ära viia või üldse kuidagigi hallata. Muidugi tassin ma võimaluse korral siia veel kooli raamatukogu mahakantud raamatuid, värvilist kartongi ja sukkpükse.. aga see mõte, et siin hakkab kunagi elama keegi teine, on vastuvõetamatu. Keegi teine magab minu toas ja teeb minu ahju tuld ja paneb oma tillukesed riided minu kappi.. ilmselt oskab see keegi teine paremini süüa teha kui mina. Ilmselt on ta kohusetundlikum kui mina. Ilmselt saadab ta veenäidu õigel ajal ära. Ilmselt on ta kalla või iiris. Mina olen pojeng. Mina käin Ravila tänavas koorisimmanil ja nostalgitsen seal süntesaatoriga, laulan kooriõdede-vendadega "500 miles'i" ja kirjutan enesekeskseid blogipostitusi. Ja jätan kooli minemata.
Linnas on kirjandusfestival ja sellega paralleelselt toimub absoluutselt kõik. Solfi ja harmoonia lisatunnid, Anastassia überlahedad diplomikontserdid, Mailaul + pingelised kooriproovid eilse kontserdi jaoks. See läks kenasti. TAM tegi Tobiase "Eks teie tead". Tea, mispärast mul alati selle orelieelmängu ajal juba silm niiskeks tõmbab. Mõtlesin, et äkki on hea võimalus ära nutta. Mõtteks ta jäigi. Pärast esinemist läksime Mariliga süüa otsima ning meie teele jäi musitseerivate kirjanike üritus. Vaatasime, muigasime, hämmastusime. Nägin päriselt Katrinat punaseis sukis keksimas. Ei julgenud ligi minna.
Jätkan mõistuse kojutuleku ootamist.
Pai.
p.s. esmaspäeval on solfi ja harmoonia eksam. õõõõõ.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar