kõigile neile

kes arvavad, et Pipi tegelaskuju oli nõme või imelik või ebasobiv lapsepõlve või liiga kahtlane:

saagige pekki

Pipi on kõige lahedam.

/.../ "Tal oli rohkem lapsi, kui ta lugeda oskas, ja kõige pisema nimi oli Peeter," ütles Pipi.
"Jah, aga ühegi hiina lapse nimi ei saa olla Peeter," väitis Tommy.
"Täpipealt sedasama ütles talle ka tema naine. "Ühegi hiina lapse nimi ei saa olla Peeter," ütles ta. Aga Hai Šang oli kohutavalt kangekaelne ja teatas, et lapsele pannakse nimeks kas Peeter või üldse mitte midagi. Selle peale istus ta nurka, tõmbas kõrvad üle pea ja aina mossitas. Siis pidi vaene naine loomulikult järele andma ja lapsele pandi nimeks Peeter." 
"Või nii," ütles Annika.
"See oli kõige pirtsum poiss terves Šanghais," jätkas Pipi. "Ta virises söögi juures nii, et tegi ema lausa õnnetuks. Te ju teate, et Hiinas süüakse pääsupesi? Ema istus ta juurde terve taldrikutäie pääsupesadega ja hakkas teda toitma. "Nii, pisi-Peeter," ütles ta, "nüüd võtame ühe pääsupesa isa eest!" Aga Peeter pigistas suu kinni ja raputas pead. Lõpuks sai Hai Šang nii vihaseks, et ütles: Peetrile ei tehta mingit muud toitu, enne kui ta on söönud ühe pääsupesa isa eest. Ja kui Hai Šang juba midagi ütles, siis nõnda see jäigi. Sedasama pääsupesa kanti köögist välja ja kööki tagasi maikuust oktoobrini. Neljateistkümnendal juulil palus ema, kas ta võiks anda Peetrile paar kotletti, aga Hai Šang ütles ei."
"Rumalus," sõnas tüdruk tänavalt.
"Jah, just nõnda Hai Šang ütleski. "Rumalus," ütles ta. "Selge, et poiss võib süüa pääsupesi, kui ta ainult jonnimise järele jätab." Aga Peeter pigistas aina suud kinni, maikuust oktoobrini."
"Aga kuidas ta siis elada sai?" küsis Tommy hämmeldunult.
"Ta ei saanudki elada," vastas Pipi. "Ta suri ära. Puhtast põikpäisusest. Kaheksateistkümnendal oktoobril. Ja maeti maha üheksateistkümnendal. Aga kahekümnendal lendas üks pääsuke aknast sisse ja munes sellesse pessa muna, mis laua peal seisis. Nii oli sellest ometigi kasu. Kahju ei saanud keegi," sõnas Pipi rõõmsalt. /.../

ja Marili on mingi imeinimene, sest ta mäletas seda lugu üsna detailselt peast.

lisalugu ka: ema rääkis ühest põikpäisest põnnist, kes alati kisas ja end pikali viskas, kui midagi väga tahtis. saadeti kord seesama põngerjas vanaema juurde maale. vanaema ei olnud mingi pehmo, vaid ikka kõva mutt. laps viskuski mingi hetk köögis harjumuspäraselt maha, mille peale vanaema tõi suure raudnaela ning lõi lapse hõlmapidi põranda külge kinni. koju tagasi minnes oli laps väga sõnakuulelik.

siit moraal: vanaemad rokivad