pärast neljapäevast närvivapustust teemal "mina ja harmoonia", täpsemalt eellause leiutamine (kompositsiooniõpilassugemed annavad endiselt tunda), sõitsin reede õhtul Tallinnasse, sest Portico Quartet esines seal. jaa, nad olid mu suureks lemmikuks kunagi. bussis juhtus olema vana Võru solfiõpetaja, kellega terve tee juttu puhusime. ta ei ole üldse muutunud.
see on nii imelik, kui sa räägid mõne endise õpetajaga. ma ei teadnud ju kunagi midagi ta seisukohtadest või mis inimesed talle ei meeldi või mida ta arvab ühest või teisest muusikast või.. ja siis hiljem on nagu kummaline. õpetajal on ka mured. õpetajal on väike palk. kollektiiv laguneb. mitme lapsega on raske. lapsed ei keskendu enam. nutiseadmed. samas minu kõige suurem šokk rubriigist "õpetajate omadused" ulatub mitme aasta tagusesse aega, kui minuni jõudis teadmine, et kõikidel muusikakooli õpetajatel ei olegi absoluutset kuulmist. ja mitte lihtsalt mõnel, vaid vist päris mitmel.
pealinna jõudes üritasin end häälestada kohe mõttele "Tallinn ei ole tegelikult nõme, ta on lihtsalt sinu jaoks ebaloomulik." 10 minuti pärast olin juba kergelt ärritunud, sest kõik siblisid kogu aeg ringi. sõitsin trammiga Linnahalli peatusesse, tee peal palusin mõttelist jumalat, et minu peatus ei oleks keset sõiduteed (üks peatus nimelt oli, ja siis ma ei saanudki aru, kuhu need mahaläinud inimesed juba kadusid, kui tramm pärast casually peatumist 8000 auto vahel jälle liikuma hakkas). läks õnneks. tuvastasin teeraja ja püüdsin meenutada, kus merepaviljon asub. mida linnaosa. igav liiv ja tühi väli ja mingid varemed ja friiking TIVOLI. silmasin õnneks üht statoili, mis pühalikult oma pesas helendas. pidin sealt midagi ostma, kuna ei märganud kella 11 hommikul ja poole 10 vahel õhtul midagi süüa. mingi onudekamp ostis kabanosse.
"mis kastmed?"
"kõike. ainult ärge pohlamoosi pange."
"mida?"
"ei midagi.."
onu oli nii löödud.
merepaviljoni leidsin üles.
holy fuck lihtsalt.
mingi lambikas parkimisplats.. ja sinna on konkreetselt ehitatud mingi.. fancy koda. olin jahmunud. aga rohkem veel olin jahmunud selle üle, et märkasin üsna kohe peale riiete ära andmist (jep, seal oli ka riidehoid) elleri gängi. pennar, jana ja tobias olid seal. muidugi olid nad rohkem üllatunud minu kohtamise üle. aga hei, sain endale kontserdisemud. kontsert oli paraku aga kohutav. mul olid nii kõrged ootused, sest, you know, knee deep in the northern sea oli mul kunagi päris pikka aega ripiidi peal.. sellest on aga mõnda aega mööda läinud ja tüübid on läbinud totaalse stiilimuutuse. ma lihtsalt ei saanud aru. olin korraga segaduses ja vaimustuses, sest - omg, portico quarteti tüübid praegu eestis minu ees. samas.. mida kuradit te teete. väga elektrooniline, okei, aga väga ränk biit oli ka. oleks nagu klubis olnud? see tõmbas kõikidest siseorganitest läbi (ma ei ole ekstreemselt konservatiivne - ma pean heast ja valjust biidist lugu, aga see ei sobinud mulle üldse) ja omas erilist rõhuasetust põlveõnnalde piirkonnas (hea et maha ei kukkunud). palju kordusi. mõni ilus (ja vaiksem) hetk oli ka, kui tekkis äratundmisrõõm saksofoni ja hang-trummi mahedal kooslusel (enne kui biit sisse tuli, mille ajal ei olnud hangi üldse kuulda). ja siis need puldid ja efektiplokid mida viimne kui üks bändiliige kogu aeg kruttis ja koukis.. muusikute suhtlemisest polnud juttu, silmsideme tekkimise hetki võis ühe käe sõrmedel üles lugeda ja ainsana näitas musikaalsust üles kontrabassimängija, keda oli ikka kohati päris hea vaadata-kuulata. saksofonisti "mängin-pikka-nooti-siis-jätan-sõrme-peale-ja-teise-käega-hakkan-midagi-kruttima"-stiil ei sümpatiseerinud üldse. ma võin olla asjatundmatu, õel, mida iganes, aga kõige rohkem olin ma pettunud. ühesõnaga - kui lähete esimest korda kedagi kuulama, kes on kunagi olnud teie lemmikartist, siis tehke enne natuke taustauuringut, et ega nad ei ole totaalselt minetanud oma kunagisi koosmängupõhimõtteid.
kadusin kontserdipaigast kus see ja teine, et leida üles Mariell. olin elevil, polnud teda jälle väga ammu näinud (väga rõõmustav oli pärast portico quarteti etteastet aru saada, et ma suudan ikka veel mingeid emotsioone tunda). kulgesin linna poole, mis tundus nüüd nagu lähemal.. samas ei oska ma absoluutselt sellest linnas orienteeruda, rääkimata vahemaade määramisest. uitasin mälu järgi kokkulepitud Viru keskuse juurde, teel sinna tundsin veel mingeid kohti ära (jeee). sealt suunas ta mind veel Estonia taha. flippisin ja roteitisin seda hoonet mõttes mitu korda ja siis enam-vähem mõistsin, kuhu ma minema pean. õnneks ilmusid Mariell ja Ralf välja ja siis läksime kuskile istuma, kus oli hunnik muusikakeskkooli rahvast (vanemaid ja nooremaid), see oli üks huvitav käik. lõpuks sõitsime Marielli vanaema juurde koju, mis oli nii vaikses rajoonis, et mul järgmisel hommikul tekkis reaalselt mitu korda küsimus, kas ma üldse olen Tallinnas. järgmisel päeval pidin aga üsna vara tagasi Tartu poole sõitma hakkama, sest kella neljast tuli üks mäng teha.
Stencibility raames kaunistati Võrus linnasauna. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar