mis siis ikkagi vahepeal juhtus?
21. veebruari reede hommikul ajasin triibuseeliku selga ja läksin kooli. vabariigi aastapäeva tähistamine 3. korrusel. kütsime natuke rahvamuusikat seni, kuni kaasõpilased ja õpetajad torti sõid
sain praktiliselt otse kiriku juurest Viljandi maagümnaasiumi ette (roheline bemm). elagu Tartu-Viljandi-Tartu vahet sõitjate infovahetusgrupp facebookis. toimib. päris hästi veel. mul oli raskusi Karolini kodu leidmisega, sest, noh... valge oli väljas. aga õnneks leidsime üksteist üles ning läksime rohelisse majja supimoora mekkama. ning muusikamajja pilliproovi tegema. see hoone on kuidagi nii koduseks juba saanud(mis siis, et ma oleks ükskord peaaegu end ülakorruse väikse oreliklassi suure aknaga end oimetuks löönud).. siis sain ühe teise autoga (sinine bemm! :D) tagasi Tartusse.
auto oli täis ja mõne kaasreisijaga oli päris huvitav tutvuda-vestelda. korralik ots. kooli keelpilliorkester TÜ ajaloomuuseumis kõlas väga meeldivalt pärast sellist sõidurohket päeva (eks vahepeal vist tundus, et maja liigub või mõni poogna ja keele hõõrdumisliigutus tekitab autolaadse mürina-korina häält). kontserdi lõppedes kohtasin Jaani kiriku organisti, kes oli samuti publiku hulgas. rääkisin talle siis oma kolmapäevasest kirikuoreliväisamisest ja püüdsin kuidagi mingitesse mõõtmetesse panna, kui väga seal mulle meeldis (käisin mingil päikeselisel hommikupoolikul harjutamas). ta lausus, et "õppeprotsessiks üsna hea pill". selgitasin talle, et võrreldes selle oreliga, mis meil koolis on, oli too ikka päris imeline. ning tema sõnad:
"aga noh, sa ju tead.. et see mis seal elleri kooli saalis on - see ei ole ju orel."
:D noh, jah.
kuna mu ajagraafik sel päeval ei võimaldanud ühtki koduskäimist, siis olin ikka veel triibuseelikus.. ning pärast pikka veenmist läksin selles ka genialistide klubi faun racketi laivile. tähendab. pärast seda, nii poole kolme paiku öösel, läksime luunjasse kurke vaatama. üllatuseks polnud me üksi. üle tee pikast silmapiiri taha ulatuvast kasvuhoonete reast seisis lume-ja murupudi vahel üks sinine salvokelk. mirjam sõitis sellega künkast alla kah (aga libises paraku ainult 20 cm, sest lumeolud pole väga kiita..). umbes sel ajal ma hakkasin juba aimama, et ma oma telefoni genklubisse jätsin.
ja nii see oligi. pidin leppima ühe äratuskellaga. pärnu buss läks kell 8.15 hommikul, sest olulisele teenetemärkide jagamisele järgnevale kontserdile eelnesid kõiksugu proovid-läbimängud, riietega-riieteta. muidugi magasin ma rämedalt sisse. ärkasin mingi jõuluime läbi kell 7.40. olin pisut nõutu, jooksin kaare taksopeatusse. onu oli äärmiselt muhe. soovis head reisigi. vot on teenindus. mulle hakkas pärnu kuidagi väga meeldima.. sest see ei näe absoluutselt välja nagu mõni teine eesti linn, kus ma käinud olen. noh, ma olen enne ka pärnus käinud, aga adekvaatses eas ja kellaajal (valgustatuse mõttes) ainult korra. pühapäeval läks see mängimine seal kenasti. loksusin bussiga tagasi. no küll alles sai sest sõitmisest
vahepeal oli natuke pettumusi valmistav koolinädal.. ehk hirm harmooniaõpetaja ees, täiesti läbikukkunud klaveritund. viimasel ajal olen ma nagu hakanud aru saama, et klaveriõpetaja mõnitab mind. aga ta teeb seda nii kavalalt, et varem pole see nagu kohale jõudnud.. kena siis. :D
kolmapäeva õhtul (26. veebruar) helistas mhg dirigent abipalvega.. noh, et saata kaht lugu.. kontserdil, mis toimuvat järgmisel päeval. sain siis noodid ja hakkasin samal hommikul harjutama. Tauno Aintsi "Nüüd" klaviir ja Rein Rannapi poistekooriüllitis "Lennuk". alguses ei tundunudki nii hull, aga kokkuproov läks päris halvasti. ning see aeg, mis oli lavaproovi ja kontserdi vahel - harjutasin, tegin märkmeid, isegi närveerisin natuke.. mind aeti järjest 4 klassist välja maksimaalselt 20-minutiliste vahedega. pidin improsse minema ning läksin õpetaja juurde jutuga, et saaks tunni ära jätta.
"ma tahtsin sulle niikuinii rahmaninovi täna mängida."
aga siis ta mängis natuke lühemat kava, kui ma talle oma olukorda selgitasin. ja läksin noote teipima ja vanemuisesse proovi. poistekooriasi tuli hästi välja, aga Aintsi ei saanudki rohkem läbi teha.. aga publiku ees läks kõik vaat et veatult. värske õhu kätte askudes oli võitmatuse tunne, mis võimendus pingelangusega ilmselt..
reede öö oli akadeemiline öö. kokku oli 32 vinget inimest, kes ühel või teisel hetkel sellel osalesid. põnev vestlusring krüptograaf Margus Niitsooga ning imeline ligi kahetunnine kontsert Silver Sepalt.. lihtsalt mis toimus?? need efektsed värvilised kanalisatsioonitorud, mis kõigile Silveri muusika fännidele juba tuttavad on suudavad ikka ja jälle üllatada oma kosmilise vilinaga.. eriti, kui neid anda kuulajate kätte. ma püüdsin esimese loo ajal kõigest jõust mitte naerda. kui sütitavalt naljakas oli näha neid torusid keerlemas nii kooli kõige vaiksema, kuid muhedama ja tema lähedal istuva kõige ekstravertsema inimese käes, siiras rõõm peegeldus täpselt samamoodi.. :D ma ei unusta kunagi seda vaatepilti. käsi käib, aga õlg ja pea seisavad kindlalt paigal. see läheb veits alexandri tehnikaga vastuollu, jou.
ja siis ta oli imearmas ning lasi meil oma jeejejejejeed kaasa laulda ning sattus meie kuuehäälsusest nii vaimustusse, et salvestas meid :)
ma olen lihtsalt nii hämmeldunud, kuidas see õhtu välja kujunes. siiani mõtlen, et seda kontserti ei toimunud päriselt. võib-olla on isegi hea, et videosse ei saanud. või noh, üksikud kohad Elina vist võttis üles. aga.. need kes käisid, need teavad.
mmmm.
ja eile oli Eesti laulu palagan. mu lemmikud olid need väikeste koolibändid. mõned kommentaarid võistluskontserdi kohta:
vanaema: "Salumäe. Tuud oll vaja viil. Ta om ka pää mõsukausist vällä võtnu, näe, tsilgus."
ema: "Ma ei tea miks, aga Sandra Nurmsalu meenutab mulle hambatikku."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar