3

järeldan, et elleri muusikakoolis õpib inimene muusikat täiesti sekundaarsena. mitte, et meil pakutaks kehva haridust, üldse mitte. lihtsalt, et minul läheb põhiline aur siiani enesega hakkama saamisele. ühest küljest see iseseisvus, kohusetunne, enese  m o t i v e e r i m i n e , oskus mitte ärrituda väikeste asjade peale ja mõningast lahti lasta, minu nn koht siin elus, seltskond, milles ma end hästi tunnen, minu mina-pilt - need on põhilised, mida ma olen teadvustanud ja omandanud ning mitu vinti peale mõelnud ning mida ikka veel endale külge püüan kasvatada või kleepida või midagi sellist. ma ei ütle, et see ainult minu koolis niimoodi on. sellises vanuses millelegi kesknduda - seda ei ole võimalik täiskohaga teha. mõnedel tuleb see võib-olla välja. ma tean, et ma ei ole ainus, kes niimoodi rööprähkleb.

ja siis ma lugesin Katrina blogi ja sealt hakkas helendama ja hautama ja hirmutama sõna lõpukleit. mul on jah, olnud selline. põhikooli lõpukleit oli ikka päris kena. ma olin siis päris palju väiksem ka. aga ma ei ole selle kleidi peale ammu mõelnud. nüüd korraks siis mõtlen...

roheline ja natuke mingit kuldset varju veiklev.

naljakad emotsioonid sellega seoses. see võru kooliaula. tagantjärgi nii ebameeldiv koht minu jaoks. tundub nii väljamõeldud praegu. et seda tegelikult ei olnud. sest ma olen nii palju juba elleris olnud. hämmastav. ometigi ma seal olin ja ometigi ma ei tundnud end kogu aja sellest halvasti, aga mine võta kinni, miks nii halb tunne. võib-olla 10 aasta pärast enam ei ole. (kooli muahaha)