mul on sageli just seesugune esinemisnärv.. mis ei ole nagu lihtsalt pabistamine, vaid.. riskifaktor ja adrenaliin on korraga laes, silmad on tulised, ei hinga (vahepeal tuleb meelde, ja siis see kõlab nagu keegi laseks kõrvalkorteris vett), suudad algusest peale end küll kontrollida, aga selline äärel kõndimise tunne on. samas on parajalt mugav. traagika, ääretu traagika, ilus traagika, kõik ununeb. kuulad omaenda mängu. paned kõik klahvi sisse. ja täiesti teine tunne on, ma ei ole sel hetkel enam närviline ja abituvõitu kaisa. (kui ma teen oma üldklaveri järeleksamit ja mängin kahele klaveriõpetajale.. aga hasart on sama suur, kui saalitäiele publikule. võib-olla suuremgi) ma võin olla poola teemeister või nokkmütsiga arborist norras.. või, miks ka mitte, kataloonia lambakarjus või tume rahulik naine, kulinad kaelas ja pott peas. ma lihtsalt astun. ja absoluutselt ei huvita, sest sel hetkel, kui ma selle poti pähe panin, sõlmisin ma lepingu kõikide oma rakkude ja universumi vahel, et ta on mul nüüd peas.. ning pikas perspektiivis ma olen kindel, et nad - pott ja pea - teineteisest ei irdu. sest kuidas saab mingi side lihtsalt katkeda, mis peab olemas olema? ma suudan usaldada seda kindlusega täidetud sektorit iseendast. ja see on see üks hea asi. :)
hiljuti vaatasin üht intervjuud Kate Bushiga, kus ta sõnastas ühe hästi hea asja. et kuidas ta tunneb, et tema muusika kõnetab inimesi palju paremini, kui tema kunagi oskaks kellelegi end inimesena huvitavaks teha. see on päris halb sõnastus.. aga põhimõtteliselt ma täiega samastun selle mõttega. jaa. jaa.
sõitsin täna triiki täis bussiga koju. ja homme sõidan tagasi. ja jätan läpaka võrru, sest magama peab ka. mõnda aega siis vist blogisse ei kirjuta.. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar