lagritsasonaat

olen muutunud ootamatult sotsiaalseks. nagu sõltuvaks inimestest või nii. pärast kaht üksi elatud aastat algab mingi reverse psychology.

nüüd on see.. noh.. külm. vägivaldne vihm peksab vastu riia 93 klaasi ning ma tahaks lihtsalt kooli ilmuda. jätsin oma vihmavarju Trummide juurde. kriminaalne on oodata kelleltki sellise sajuga toast väljumist. ema sõnul on "tartus nii kõva sadu, et mõnel autol käivitus signalisatsioon". no vot. olen unine ja lürbin oma musta teed. praeguseks on viies aastaaeg täieõiguslikult käivitunud. see, mis on sügise ja talve vahel.. kõige eemaletõukavam aeg aastas, isegi minu jaoks. varem oli mul üsna suva. aga nüüd tahaks tagasi horisontaali visata ja lume tulekuni magada, siis on vähemalt.. lumi.

+ hebo oskab uskumatult detailselt lülijalgseid joonistada.