..kaheteistkümnes, üheteistkümnes, kümnes, üheksas rida. äärmine koht. väärikas daam mu kõrval pritsib mingit erakordselt eriskummalist salapära, sest ta on a) ülituttava muljega, b) väga selgete silmadega.
tuled hämarduvad. orkestrist käib üle häälestuslaine. I viiuli a on seal laval otsekui piisk rohelist akvarelli, mis kommete kohaselt märjale paberile heidetakse. sealt tungib ta edasi kõikidesse pillirühmadesse ja kiududesse, kuni enam ei saa aru, kus üks tämber lõppeb ja teine algab. moodustub tõeline võrgustik kõlamassiivist. varjundite mikrokosmos. paeluv on see, kuidas mõned mängijad häälestamise ajal/järel oma pilli vaatavad, või vastupidi, kuidas osad üldse ei vaata, vaid kohendavad närviliselt noote ja pühivad käsi pükste vastu.. ollakse valmis vaikuseks.
umbes pooleminutiliseks ja valgeks vaikuseks.
surun selja mugavalt vastu pehmet klapptooli. anu tali tuleb lavale. see naine, keda ma enne fuajees nägin... ei olnud tema. teine pluus. kurat, õed.. osavusest ja naiselikkusest pakatav tali, nagu alati. sirge selg ja korrektne must kuub. algab pärt. jõudsin vaikuse ajal kavalehte lugeda. võisin roostet isegi maitsta. torni raudkonstruktsiooni peegeldus igas poognatõmbes. sai kuidagi järsku läbi. nielsen ei meeldinud. võib-olla oli liiga suur kontrast, olin veel eelmise loo küljes kinni. flötist sai nii jõhkra aplausi, et tehti lisalugu. bachi 2. orkestrisüidi menuett ja badinerie. solist tegi eriti laiaamplituudilist rotateerimist. vaheaeg. absoluutselt kõik täitub kohvi lõhnaga. räägime erle ja ketliniga pisut muljeid. teises pooles kõlab tšaikovski kõige viimane ehk Pateetiline ehk kuues sümfoonia (tema tolleaegsele love interest'ile - nõbu Davidovile - pühendatud teos). pärast kontserti rääkis mirjam, et meie harmooniaõpetaja absoluutselt ei salli tšaikovskit. oli teine seda talle just ise öelnud - istusid saalis kõrvuti.
see on mu lemmikosa. suht rebel temast, ei lõpetanud sümfooniat pauguga, nagu kõik teised, vaid kolmas osa oli küllalt väljendusrikas, et teda lõpetavaks tükiks pidada (2 inimest hakkasid saalis plaksutama..) ja neljas oli tõeline lamentoso..
ta oli jõudnud depressiooni haripunkti. pjotr suri pisut rohkem kui nädal aega pärast "Pateetilise" esiettekannet. miski ei suuda kirjeldada neid emotsioone, mis selles muusikas on.. peale selle muusika enda vist. äng kõige puhtamas mõttes. (loe Tšaikovski keeruliste suhete kohta veel siit)
ühesõnaga, see oli neljapäev. reedel läksin õhtul koorilaagrisse, mis andis järjekordselt tõestust sellele, et ma tegin ikka jube hea otsuse, et ma TNK-ga liitusin.
esiteks, mulle hakkab tunduma, et mul tuleb juba laulmine välja. jess.
teiseks, seltskond on kiiduväärt.
kolmandaks, repertuaar. kuulsin, et me hakkame RUDOLF TOBIASE PETERBURI KONSERVATOORIUMI LÕPUTÖÖKS KIRJUTATUD KANTAATI lähitulevikus laulma can i just ah õh öh
koorilaagris Tabiveres tehti meile, rebastele, igasugu mänge ja anti ülesandeid ja viktoriin oli ka. muidugi. parim oli loominguülesanne - tuntud viisile pidi kirjutama uued sõnad ning esitama.. ette oli antud 10 suhteliselt raskesti mõistetavat sõna. meie võistkonna paberil seisid näiteks "rõngel", "noop/noobid", "deammonifikatsioonimeetod" jne. rääkimata mingitest veidratest tegusõnadest..
see läks rongisõidu viisi peale igatahes. success. sai veel lõputult sussimängu mängida, õunu süüa, vaimukaid vestlusi pidada, tantsida jne jne jne, ühistegevuste nimekiri on ülipikk. tõeliselt tore. laupäeval keskendusime laulmisele.
AA JA OTSE LOOMULIKULT on järgnev pilt pühendatud Elsale
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar