püüdsin just ette kujutada, kuidas maitseksid piparmündimaitselised küüslauguleivad.
selle kõrvalt vaatasin õpetajate päeva salvestisi ja suu venis kõrvuni.
mind tõmbavad nii valed inimesed lihtsalt. naeruväärselt loomulik tõmme. aga eks ma ootan oma aega, teen tööd ja näen vaeva. võib-olla tammsaarel on õigus. ma ei kiirusta absoluutselt kuskile. mis teeb muret, on järjest lühemaks jääv minut. ma olen Elsaga totaalselt nõus, me kunagi arutlesime ajaühiku üle - tegelt aeg ei ole üldse objektiivne nähtus, mõõdetav nähtus, alati üheselt mõistetav.. kõigil on olnud neid hetkesid, kui tundub, et "tänane päev tohutult venib" või "tänane päev läks nii kiiresti" või kui ei mäleta, mida paar tundi tagasi tegid. (see võib lihtsalt tuleneda sellest, et pea on prügikast..)
täna sain teada, et tristani ja isolde loo ühest lõigust on luulevormis variant ja selle pealkiri on "kuslapuuu". jutus esineb kah mingit allegooriat kuslapuu näol ja siis on hästi diip ja tähtis olla.
mart saare koorilooming on nii ilus
mismõttes tal on kooli tänaval monument ja ma pole seda näinud?
jõudu ja võtke vitamiini, sest on vaja
kiaiz
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar