kaks

küll armas on elu siin põhjataeva all.
küll armas on elu siin põhjataeva all.
täna oli koolipäev. aga ebatavaline, sest hea Mariell jäi pärast eilset õunakooki kolmele (Mirjam oli võrratu köögimirjam.. jah, sest ta pole kata. maha termin "köögikata") minu juurde ööseks.. ja juttu jätkus kauemaks. tõusime, kui päike oli meeldivalt sügiseses asendis ja tegime hommikuks makarone.
käisin tundides - kunstnike majas, kirjanduses, solfedžos, harmoonias; eneselegi üllatuseks suutsin end seal järgi aidata ja olin üsna suure osa kodustest harjutustest õigestigi teinud. jess. kooriproov oli vaimustav, nagu alati. MARIE HEIBERG KUIDAS SA LIHTSALT OLEMAS OLID
aga üks väga oluline asi.
täna sain ma uuesti vabaks.
ma mängisin jälle klaverit nii, et ma tundsin midagi, mida ma ammu pole tundnud.
ma ei mänginud ise. kõlab ülijuustuselt.. aga ma tundsin, et ma ei ole inimene. et ma olen selle klaveriga kaasas. nagu komplektis. klassis 306 seisab must klaver, klaveritool ja Kaisa. Kaisa mängib klaverit 20.40 - 21.40 tund aega. aga see tundub viie minutina. samas.. valvelauatädi tahab ka koju minna. kõik lihtsalt läheb mööda. sõrmed ei kuula sõna. las lähevad. lihtsalt - ma sain uuesti vabaks. ma pidin schubertit harjutama, ma pidin esmaspäevaseks kontserdiks kirjutama.. - eks ma natuke kirjutasin ka - aga asi on tervikust kaugel. jälle motiivid, mis ütlevad korraga kõik ära. kuidagi sarnaselt kõlavad. õnnetud, nagu alati. natuke värisevate jalgadega, siis selgemad. järsku kõlab jälle kogu klaver. parem käsi on, kurat, tehniliselt vasakust korda kolm osavam.. ja sellised tunniajased improvisatsioonid ja emotsionaalsed klahvikeksud on miljon korda tähendusrikkamad, kui.. kui ükskõik mis. need on omal kohal. viimane nii ere kord meenub mul alles Võru muusikakooli ajast.

tõukerattaga koju kihutades laulsin kogu kõrist vaksali tänava lõpus "Põhjavaimu" algust. järgmises elus olen tenor.