jaan tootseni müürilehe intervjuu. annab lootust, et see kihelus ja äng on mingis osas vähemalt mööduv. ehk.
Ma olen õppinud elu jooksul iseenda üle naerma ja pean seda väga väärtuslikuks, sest olen olnud mingites asjades väga suur põdeja. Kui ma ise ei naera, siis naerab mu üle ja minu eest abikaasa Eva. Võrreldes varasemaga on mul praegu väga mõnus olla. Usun, et mida vanemaks saad, seda paremaks läheb. Kõige raskem aeg oli minu jaoks kahekümnendate algusest kolmekümnendateni – kohutavalt raske! Psühholoogid ütlevad ka, et puberteet ei ole üldse mingi probleem, aga see, kui inimene saab kahekümnendate alguses täiskasvanuks, on kõige-kõige raskem aeg üldse. Mina ei tahaks enam kunagi olla kahekümneaastane. Mõnus on säilitada see tundlikkus ja nõtkus, aga mingil hetkel tundub, et isikliku maailmavalu kannatamise karikas on täis tilkunud ja enam ei jaksa valuleda. Elu on vahel väga keeruline, tuleb anda endast parim, aga hea on mitte võtta iseennast liiga tõsiselt.ei saa olla nii, et olen kaotamas oma kõdi! kõdi ja kirkus, kõdi ja kannatused, kõdi ja konflikt, kõdi ja meelerahu - aga alati on kõdi alles. nagu üks õige kõhulihas kõrgete nootide ajal. pakub seda tuge, kuid samas on pinge all.
pugeb see hirm tagasi, et olen oma potentsiaali raisanud, ei ole tegelenud alustatud projektidega, võiksin praegu teha x y z asju. tuttav muster. olen niisama. ei õitse.
aga lootust süstib alati see laul. oh no, love, you're not alone. kõdi ja küsimused. mingil määral nõtke selg.
ja vahepeal on see postitamine siin päris harvaks läinud. tunnen ka sellest puudust - ja vist postitangi siis, kui on mingi eriti sitt päev. aga päris äravoolutoru see ei peaks ka olema ju.
aitäh, et siin veel loete ja luusite! #neljasseinmaha
1 kommentaar:
Jaa!
Mina tunnen ka su postitustest puudust! (kui neid pole)
Aitäh!
Postita kommentaar