pea pea pea

ma panen oma pea kuhugi, kuhu ma ise ei tea ja siis loodan et ma jään ellu. ei, õigemini see lootus tuleb hiljem.
kas mu võime n-ö teeselda meeldivat ja sotsiaalset täiskasvanut oleneb millestki füsioloogilisest? või lähtub jätkuvalt sellest puukirikust, mis mu rinnakorvis end kehtestada püüab? ma tulen välja sellest mälestuste puntrast, ma tulen välja kõigest, mis keelab mind. kuigi ma haaran alati esimesel võimalusel oma väikeste sõrmedega kinni tuttavast piinlikkusest, tuttavast tõrjutusest, kuradi raisk, ma saan pahaseks, et need asjad mind maha ei jäta. ja siis tuleb pärast ebamugavat bändikeikat, kus keegi väga ei kuula, see lause "sa mõtled üle". "ei ole üldse nii."

ja ma olengi hulluks minemas ja ma jäängi üksi nendes hetkedes, sest ma ei saaaa jagada konkreetsete tõlgenduste seemneid (ja enamjaolt pole selleks ka põhjust - peale minu tungiva soovi, et minust saadaks aru õigesti ja mitte valesti) sest ma ei mäleta neid üksikasjalikult! kõik suhted õpetajatega, kõik suhted klassikaaslastega, mul on nii valus ja nii tuttav. ma jään alla, ma olen alati kaotaja, mu juurest kõnnitakse minema, sest ma pole oluline.
arvutimängus klaasseina vastu kõndimise, maailmaruumi ära lõppemise tunne.
"ei ole nii üldse, sa kujutad ette."
kõige hullem ongi, et kujutan.

naeruväärne, kui väikesed võivad olla sõrmed. naeruväärne, kui väike võin ma ise olla.