lagritsasonaat

tagasi diivanil! tagasi Taaralinnas. milline pehme ilm.

Reykjavik oli väga ilus. kui rääkida Iceland Airwavesi kontserdikogemustest - siis taaskord, Grísalappalísa! eelmisel aastal võlusid nad mind esimest korda, seekord siis teist. lihtsalt nii pretensioonitu ja hea energiaga asi. ja üks solistidest lihtsalt paneb hullu. (see inimene on kusjuures ka meie kirjanduslinnade projekti osaleja!) tugev väga bowielik energia, silmameik ka. 14-aastane Kaisa aktiveerub natuke ja meenuvad kõik need videod, mis ma DB-st erinevate personadena/erinevatel loomeetappidel olen.. vist olen korduvalt kirjutanud siin blogis, et Bowie suri minu sünnipäeval.. ja juba saab sellestki neli aastat. aaahh. kõikonajutine

aga. tagasi tulles Reykjaviki juurde. Grísalappalísa. ja mulle meeldis väga Siv Jakobsen, tal oli uus bändiprojekt (sellest pole ühtki salvestust kahjuks veel). ja Olöf Arnalds, see oli nii sürreaalselt ilus kontsert, väga intiimne (mitte segi ajada olafur arnaldsiga, mis värk nende sarnaste nimedega on)
(okei nad on nõbud vist)



kuulsin veel üht-teist, natuke vähem kuulsin kui eelmisel aastal, sest sel aastal me töötasime väga palju. misasjaga me töötasime? UNESCO kirjanduslinnade ühisprojektiga. see katapulteerus täpselt aasta tagasi. selline projekt nagu Drop the Mic. kaks osalejat Eestist, kaks Islandilt, kaks Norrast. 2018. aastal tegime otsa lahti Reykjavikis, kevadel ja suvel kohtusime Tartus ja Krakowiski. osalesime õpitubades, tutvusime omavahel, üritasime kaardistada, mis see oleks, mida võiksime koos teha.

võtsime ja otsustasime oma löögirühmaga Krakowis, et me teeme sügisel Islandil näidendi ja kanname selle ette. no ja siis tegimegi kolme päevaga, ma ei suuda seda siiani uskuda. ja see oli jumalast hea. intensiivne koostöö. see on tiim. see on osalemine milleski. ma olen siiani nii šokeeritud. loomesoolikat niimoodi masseeritud, et võiks mõne poolelioleva laulu ära lõpetada. lennujaamas juba alustasin uusi.

muidugi mu lendu muudeti ja mind tõsteti kopengageni asemel hoopis frankfurti lendama, aga ajakadu ei olnudki lõpuks kõige suurem, ainult 1,5h. tln-trt bussisõit oli kuidagi armsalt nostalgiline, tekkis isu kuulata dagöt. ja siis ma kuulasin dagöt ja vaatasin seda noort noort lauri saatpalu ja vaatasin nostalgiliselt aknast välja, mõeldes islandi peale, plekist majade peale. ja siis jälle kosmosele ja lapsepõlvele. ja muidugi kui ma jõudsin koju, siis Klassikaraadiost mängiti Mendelssohni Eliast. soojad tunded. esimene suurvorm, mille TNK ridades kaasa tegin. iga osa on hitt. bangereid lugusid kirjutas Mendelssohn. jälle teeb natuke kurvaks või kõhedaks see, et ta oleks nagu teadnud, et ta nii noorelt sureb. vihtus muudkui kirjutada.

ääää mis on elu
laupäeval on kolm keikat ühel päeval :))))))) #hommeharjutama