ääh

olen elementaarosake üksuses Tartu linn, jah, seda kindlasti. aga see, kui kõrgele mu kõrvad tõusevad, on märkimisväärne. ma ei ole kõrvust tõstetud. lihtsalt tunnen, et kõrvad põgenevad järjest rohkem pealae peale kokku. nad tahavad teineteisega kohtuda, ilmselt, kui nad teineteist näeks (millega?), siis oleks mingi äratundmine küll. ohoo, näe, kaim! sina selline nagu mina. mina selline nagu sina. ja olekski kõik, ega nad suurt midagi ei teeks, äkki nende jaoks algaks sealt midagi uut ja põnevat. vb saaks neid riita laduda üksteise peale nagu teisigi objekte. nii mugav oleks ju, saaks laua pealt võtta ja - plaksti! pea külge tagasi virutada. et kui tahta natuke aega vaikuses olla, siis paneb kõrvad varna. mmmMMASurunkõrvadkinnivalusonkuualta

mul on tõeline hirm inimestele helistamise ees, arvasin, et see pigem paraneb, aga võta NÄPUST.
võib-olla sellepärast ka need kõrvad põgenevad, et kõrgemale on telefoni tülikas tõsta... ja siis neil lastakse olla. just sellised kahemõõtmelised lapatsid, nagu nad on. ei topita kogu aeg äärde midagi.

nägin unes, et esinesin Katariinaga Võru kultuurimajas, aga samal ajal oli seal linnapea vastuvõtt ja kõik olid segaduses, mis kell kontsert siis algab. mina teadsin, et kell 19, keegi teadis, et kell 17. lõikasin tukka täpselt enne lavale minekut, kurgus oli imelik, polnud ammu laulnud ja järsku tundus, et kõik sõnad on ka meelest läinud. ja ühe külalise piletil oli aastana kirjas 2400 midagi...

*paneb siia ühe loo Bill Evansi albumilt "Since we met", ükskõik millise*
*mõtteline paus*

lein lein lein on loomulik, kui oled ühe koosseisu toimimisse pannud oma hinge, ent siis otsustad sealt taanduda, sest a) asjad lihtsalt pole enam nii nagu varem ja b) asjad lihtsalt ongi teisiti ja c) all good things come to an end, aga nii raske ja valus on lahti lasta ja kõrvalt vaadata, et jah nad saavad ilma sinuta hakkama, ja sinu mälestustel ja avastustel selles koosseisus justkui ei ole enam kaalu - või õigemini, sa ei taha neile kaalu anda, sest sul on liialt kahju. oo, Fortuna!

*mõtteline paus jälle*

tahaks nii palju kirjutada, aga saan pahaseks ja siis üldse ei kirjuta. tahtsin kirjutada näiteks Helgi Mulleri 1966. kogust nimega "Laulud ratastel" ja kuidas seal on nii huvitavaid tekste!
ühtlasi peaks kogu aeg pikutama, sest siis ei saa pahaseks saada EGA kirjutada sellest, kuidas ma pahaseks saan.

appi